20. aprillil toimus Kumu 3. korruse projektiruumide näitusel „Kõrgus merepinnast“ avalik vestlus kunstnik Tõnis Saadojaga. Vestlust modereeris kunstiteadlane ja dramaturg Eero Epner. Saadoja isikunäitus „Kõrgus merepinnast“ on osa muuseumi keskkonnateemalisest programmist „Kunst antropotseeni ajastul“ 2023. aasta kevadel ja suvel. Näituse pealkiri viitab meie valulävele nii ökoloogilises kui ka eksistentsiaalses tunnetuses ja küsimustele, mis end iga päev vaikselt meelde tuletavad. Kas nina on veel vee peal? Kas jätkub hapnikku, mida hingata? Milline maailm meid ees ootab ning kas seniste võtete ja teadmistega saab selle olemust kirjeldada? Ajaloolist konteksti arvestades on ka Saadoja uued teosed oma meelelaadilt pigem nostalgilised, koondades eri ajastute maalilisi kogemusi ning otsides tuge seljataha vaatamisest.
Eero Epner: Ma kohe küsiks küsimuse, mida Tõnis ei tea – lööks vere käima. Enne vestlusringi algust ütlesid sulle mitu inimest, et oled viimasel ajal väga heas vormis. Mis sa arvad, miks see nii on?
Tõnis Saadoja: Ma ei tea, eks iseendale on raske hinnanguid anda. Ma töötan juba mõnda aega natuke teistmoodi, teadlikult teistmoodi. Mind on hakanud huvitama mingi maalitehniline kergus, visandlikkus, etüüdlikkus. Ma olen tegelenud teadlikult mingisuguste tehniliste nüanssidega: kuidas teistmoodi maalida ja kuidas teistmoodi tööd teha. Ma olen rohkem avatud.
EE: Ma küsiks kohe selle kerguse ja visandlikkuse kohta. Sinu nooruspõlve loomingu kohta on öeldud, et see oli peaaegu masinlikult efektne ja midagi visandlikku seal ei olnud. Kas sulle endale tundub, et sa oled nüüd teises kohas kui 20 või 10 aastat tagasi? Või on see mingi moel ikkagi orgaaniline jätk?
TS: Ma arvan, et ma olen teises kohas. Mis mulle meeldib ja millega ma ise rahul olen, on see, et kõik, mida ma omandasin ja õppisin 20-aastaselt – see kõik on mul alles. Aga ma arvan, et lisaks mingitele oskustele, olen ma palju avatum ja rohkem tasakaalus. Kui ma olin 20 aastat tagasi väga selgepiiriline ja süstemaatiline, siis seetõttu, et ajasin enda jaoks maalitehnilise teraviku hästi täpseks. Ma sain aru, et ma pean valima, mida ja kuidas ma teen, et üldse jõuaks mingisuguse tulemuseni ning maalist saaks teos.
EE: Mõned näitlejad – nt Marika Vaarik – on öelnud, et teda nooruspõlves huvitas, kuidas tehniline pool oleks võimalikult täiuslik ja et lavale minnes oleks võimalik saavutada enesekindlus ja kontroll selle üle, mis toimub. Nüüd teda huvitab vastupidine: kuidas lahti saada sellest, mida ta oskab, kuidas jõuda mingisugusesse teadmatusse. Kas sa tunned natukene ka end selles ära?
TS: Ma arvan, et mul ei ole sellist soovi, et ma tahaks kuhugi täitsa mujale liikuda. Mulle pigem meeldib, kui tagasi vaadates saan öelda, et okei, see valik on varem tehtud ja ma saan seda rakendada ka täna. Ma olen isegi rahul mõnede oma vanade töödega. (Naerab).
EE: Sinu kaheosaline näitus on siin Kumus justkui istutatud kunstiajaloo sisse ja sinu puhul ei ole see üllatav, kuna oled ka varem kunstiajalooga suhestunud. Mis sind kunstiajaloo juures paelub?
TS: Ma arvan, et kogu kunstiajalugu ma ei taju ja kõigest ma ei huvitu. Ma olen eeskätt maalile tähelepanu pööranud ja kitsamalt olen huvitunud ikkagi realismiküsimusest maalikunstis läbi erinevate ajastute.
EE: Kui sa vaatad realistlikku maali, mida sa vaatad? On see tehniline sooritus või mingi muu asi?
TS: See on kõik koos. Ka enne tänast vestlust käisin püsinäitusel ja vaatasin näiteks Köleri maali. Ma olen harjunud seda tegema, see on meeldetuletus, nägemismälu, mis tuleb aktiveerida. Maalikunst on illusiooni loomine, triki sooritus tasapinnal. Kui sa tunned huvi pildi tegemise vastu, siis sa ei väsi kunagi vaatamast teiste pilte. Küsimus pole niivõrd selles, kas see on hästi või halvasti tehtud, vaid kas ma suudan ka tööprotsessi tuvastada.
EE: Aga mis sind siis ikkagi huvitab: kas see, kui hästi on reaalsust – mis iganes see ka ei oleks – tabatud?
TS: Reaalsus huvitab mind ka teiste suundumuste ja stiilide puhul, aga kitsamalt realistlikku maalikeele puhul vaatan lähemalt ka teostuse aspekti. Igasuguse maaliga kaasneb teatav tinglikkus ning see, kuidas üks või teine selle tinglikkuse raames toimetab, on alati vaatamist väärt.
EE: Kas on tunne, et vanasti maaliti paremini? Kas kui vanameistrit järgi teha, siis on tunne, et mingi asi jääb puudu?
TS: Jah, kindlasti. Ma arvan, et me oleme inimestena nii teistsugused. 100–150 aastat tagasi olid inimeste oskused teised, nende elus toimus vähem, nad õppisid kauem, nad tegelesid pikemalt ühe asjaga – me tegeleme pidevalt saja asjaga korraga. Ma arvan, et inimese keskendumine ja töövõime olid teistsugused. Ma ei tea, kas isegi parem – see ei ole hindamise koht. Ma arvan, et erinev taustsüsteem on üks põhjusi, miks ajalugu ja vanu asju on huvitav vaadata. Et ise samasuguseks saada, peaksime praktiliselt samasuguse (elu)kaare ise läbi elama.
EE: Üks kontekst, mis on teistmoodi võrreldes varasemaga, on piltide tähendus ja rohkus. See on ka üks asi, millest sa oled rääkinud teatava nukrusega – et pilte on palju rohkem ja maalikunstil on kaasajal teistsugune roll. Kui sinu pildid siin näitusel on sündinud konteksti, kus pilte on hästi palju, siis varasemad kunstiteosed sündisid hoopis teise konteksti. Kuidas sa seda pildiuputuse kimbatust tajud?
TS: Traagiliselt. (Naerab). Ma arvan, et nii kaua, kui ma olen erinevates õppeasutustes maaliga tegelenud, nii kaua on foon olnud selline, et kõik muud distsipliinid võtavad maali üle ja maaliga on kohe-kohe kõik läbi. Kunagi, kui fotograafia laiemalt levima hakkas, siis oli ka pretensioon, et maaliga on kohe kõik. Aga ma arvan, et nii kaua, kui maal ei ole lihtsalt pilt, mida saab asendada mõne muu liikuva või liikumatu kujutisega, ei kao ta mitte kuhugi. Seni, kuni inimesed tunnevad, et maalimise moment on eriline nii maalijale kui vaatajale, ei muutu midagi.
EE: Kas vastab tõele, et viimasel ajal on sinu otsimine selle järele, mis on maalis võimalik ning muudes pildirežiimides ei ole võimalik, pigem süvenenud? St teatud maalilisuse aspekt on olulisemal kohal kui varem?
TS: Jah. Mul on endiselt soov õppida uusi oskusi, mingisuguseid instrumente rohkem hallata. Mingis mõttes on see hästi tehniline huvi. Aga maali puhul käivad tehniline ja sisuline motiiv kõrvuti. Kui ma maalimist alustasin – eriti just neid fotorealistlikke teoseid – siis oli selge, et mind huvitas see, kui lähedale on võimalik maaliga minna teisele distsipliinile. Mind nüüd huvitab pigem maali enda vahendite keel – st on soov tegeleda rohkem maali enda orgaanikaga.
EE: Üks elemente, mis ilmneb siin töödel, on peegelduse kasutamine. Kas see on üks neid hetki, kus maalilisust on kõige parem uurida?
TS: Ma ei tea, kas need tööd on need kõige maalilisemad. Pigem tooks näiteks võib olla otsingulisemad maalid, mis siin teises Kumu projektiruumis on välja pandud. Minu nägemuses on need lahtisemad, avatumad ja maalilisemad. Lisaks kiiremini tehtud ka. Mind huvitab viimasel ajal, kui kiiresti ma suudaks maalida, et ma hiljem enam pilti ei korrigeeri. Kiiruse moment on põnev. Seal tekib mingi tohutu intensiivsus – see on nagu säraküünal. Mind huvitab praegu selline intensiivsus.
EE: Kui sa viimasel ajal maalid, kas siis pausi pidamine ja järele mõtlemine ei tule kõne alla? Sa oled pigem huvitatud teatud piiridest: et kui kiiresti ja intensiivselt on võimalik maalida?
TS: Jaa, teises projektiruumis on kolm taeva motiivi, mis sai maalitud 40 kuni 60 minutiga – maalisin need hästi kiiresti. Ma olin muidugi ka ettevalmistunud. Kogu loominguline protsess uurib siinkohal konkreetset soorituse hetke.
Kaido Ole: Kas ma tohin vahele küsida? Kui sa teed kiiremini ja lühemalt, siis kas kõik see, mis on tavaliselt su tööprotsessi osa, surutakse kuidagi kokku? Kas siis midagi jääb kõrvale või puudub selles, mis tavaliselt on olemas?
TS: Ilmselt see lebotamise osa, kus rahulikult vaadata ja mõelda, jääb ära ning hilisem korrigeerimise osa. Peab häälestama end nii, et ei tee vigu.
Enne maalima asumist on minu puhul keskendumisel oluline osa ja see võtab päris palju energiat ja aega. Et jõuda selle momendini, et hakkan maalima ja muud asjad siis ootavad.
Paul Kuimet: Ma saan aru, et see näitus on osa Kumu antropotseeniteemalisest näitusest. Kuidas sa mõtestasid siinset piltide komplekti seoses selle teemaga?
TS: Kaudselt. (Naerab). Kuid mul olid mõned objektid, pildilised kujundid ja pidepunktid, millest ma hakkasin tervikut ehitama. Ma ei mõelnud seda näitust välja korraga, see on maal maali haaval kokku pandud.
Üks esimesi ideid oli kasutada majaka ehk tuletorni kujundit. Majakad kui arhailised inimese ja keskkonna vahelised märgid, majakas kui orienteerumise jaoks eluliselt vajalik tähis: meresõit ja kaubandus. Miski, mis tänaseks päevaks on jäänud pigem algupärasena kasutuks kui eelmise ajastu monument.
Siis hakkasin majakale kaasaegset paralleeli otsima, mis võiks olla avalikus ruumis monumentaalse mahu ja samas praktilise funktsiooniga element. Jõudsin Soorebaseni, mis on huvitav sümbioos arhitekti loomingust ja tänase infrastruktuuri vajadustest.
Näituse ökoloogiline paralleel väljendub kõige rohkem ilmselt pealkirjas. „Kõrgus merepinnast“ ei ole Eestis eriline teema, välja arvatud ehituses, kus see väljendab kõrgusmärki. Kes on kokku puutunud ehitusega, teab, et kõik maja kõrgusmärgid määratakse kohaliku mõõduna merepinna järgi, aga samas globaalselt on „kõrgus merepinnast“ väga päevakajaline teema. See oli see sõnapaar, mis mind saatis.
EE: „Antropotseeni“ mõiste käsitleb inimese ja looduse vahelist suhet. Inimese ja looduse vaheline suhe on üks asi, aga maalikunsti ja looduse vaheline suhe on eraldi teema. Kuidas sa enda jaoks mõtestad nii selle näituse kui ka Tartu näituse ja viimase aja loomingus maalikunsti ja looduse omavahelist suhet?
TS: See suhe on olnud enne meid nii pikalt paigas, näiteks Eesti kunsti puhul, kus maalikunst on ajalooliselt loodusega väga seotud. Meie kohalik maalipärand koosneb suuresti loodusmaalist. Pigem on kaasaegsetel kunstnikel raske mingisuguse oma märgisüsteemi leidmine, kus endale olulised teemad värskel moel kokku panna. Mul ei ole selles mõttes loodusmaali žanriga mingit eriliselt tugevat sidet.
EE: Kui tuua esile see töö, mida tegid Paul Raua eeskujul, ainetel ja motiividel, siis mida Paul Raud tegi ja mida sina tegid?
TS: Ma arvan, mida Paul Raud kunagi ei näinud, on maastik aerofoto perspektiivist. Mulle meeldis kaks pildirežiimi ühe lõuendi peale kokku tuua. Selle taustal on uitamised Maa-ameti kaardirakenduskeskkonnas, kus olen uurinud vanadelt aerofotodelt mulle maismaal tuttavaid maastikke ja kohti.
Suurim erinevus minu ja Paul Raua vaatepunktide vahel on see, et ma ei kujuta maastikku otse. Ma ei ole väga ammu natuurist maalinud, viimati tudengina. Siis olid suvepraktikad, kus me vaatasime loodust. Ma vahepeal mõtlesin, et natuurist maalimine oleks meetod, mille juurde tagasi minna. Kaotada fotograafiline pilt vahelt ära: minna välja ja vaadata, mis su ümber on – nagu vanasti tehti, vaatasid natuuri ja maalisid. See on suurim erinevus: kas vaadata pilti või vaadata natuuri.
EE: Miks sa eemaldusid sellest?
TS: Selleks, et natuurist maalida, peab olema ikkagi nägemus, mõte, oskus ja kogemus, aga mul ei olnud ning teised huvid ja meetodid said ülekaalu.
Näiteks, kui ma olin sügisel Veneetsias, siis seal oli üks kunstnik, kes maalis surnute saart (Poveglia). Tema maalid olid lihtsalt kohutavad. Ta küsis, mis ma arvan ja ma ütlesin, et Nice! (Naerab). Siis ma sain aru: see, et sa lähed välja ja sul on mingi oskus, ei tähenda tulemuse osas veel mitte midagi. Hea maal koosneb lõpuks väga paljudest nüanssidest ja need peavad olema heas proportsioonis.
Miks ma tegelen rohkem fotograafilise pildimaterjaliga, on seepärast, et mul hakkasid fotograafia pinnalt arenema ideed, kuidas maali üles ehitada ja kuidas konstrueerida … Mul on tunne, et kui ma ise samamoodi Veneetsias maaliks, siis ma teeksin samasuguse käkerdise.
EE: Kas üks olulisi tingimusi sinu jaoks on see, et kui sa konstrueerid pilti foto põhjal, siis fotos midagi ei muutu? Sa saad selle hetke võtta, see on igavesti staatiline, kuid kui sa lähed loodusesse, siis seal on üks vastik dünaamika kogu aeg. Kas sind huvitaks maalimine olukorras, kus kõik on kogu aeg muutumises?
TS: Pigem mitte. Kunagi öeldi, et peab enne kella 12 hommikul välja minema, siis varjud ei muutu – pärastlõunal hakkab päike kiiresti liikuma ja kõik on muutumises. Ma ei ole kunagi jõudnud nii kaugele, et luua enda jaoks mingit kindalt süsteemi natuurist maalimisel.
EE: Oled korduvalt maininud, et sind huvitab realism. Üks Saksa lavastaja 90ndatel ütles, et teda ei huvita mitte realism, vaid reaalsus. Selle tulemus oli, et laval prooviti erinevate manipulatsioonide kaudu tekitada reaalseid olukordi: näitlejad ei imiteeri ehmatust, vaid tõesti ehmatavad jne. Kui sa kirjeldad seda maalimisprotsessi, siis tundub, et see on muutunud kehalisemaks – kiirus jne. Ühesõnaga, tahaks küsida realismi ja reaalsuse suhte kohta: kas maalikunstis reaalsus säärasena üldse on võimalik või ei ole?
TS: Muidugi on praktikad, mis otsivad otsest kehalist kontakti lõuendi ja värviga, aga mind see samas ei paelu.
EE: Mis selles realismis on, mis paelub, kui reaalsus ei paelu?
TS: Ma arvan, et see on seisundi küsimus. Reaalsus ei ole ju mingi seisund, vaid pidev muutumine. Realismi võib kirjeldada kui seisundit või kui meetodit, mis aitab luua seisundi.
EE: Üks teema siin näitusel on ka raamid. Siin on nt üks raam stalinistlikust perioodist ja teises ruumis on ka mitmeid raame, mis on n-ö taaskasutatud. Mida raam teeb? Kuidas su suhe raamikultuuriga on?
TS: Tegelikult ei ole mingit erilist suhet. See on esimene kord, kui ma panen oma isikunäitusel teosed vanadesse raamidesse ning see tekkis just muuseumikontekstiga. Kui me paralleelselt tegime Tartu näitust („Maastik kulgeb läbi maja“) ja seal õnnestus mõned vanemad maalid eksponeerida ilma raamideta, siis tundus, et see on teema, millega tegeleda. Ma olen ka Kumus palju ringi liikunud ja näinud, kuidas mitmed raamid seisavad ilma kasutuseta ja see on jäänud meelde. Mõtlesin, et võiks ju olla mingi kontekst ja näitus, kus ma võtan raamid ja üritan sinna sisse pildid teha mitte vastupidi. See oli alguses selline mänguline sisend.
Väga suur vahe on, kas pildil on raam ümber või ei ole. Kaasaegne maalikunst haruharva kasutab raami, või kui kasutab, siis neutraalselt või lihtsalt praktilistel kaalutlustel. Aga niimoodi freesidega, erivärvides ja kipsornamentidega – see on teine ajastu ja teine kultuur. See on huvitav, sest see lisab tunde, et sa lähed koos mingi teise elemendiga välja – et sa paned oma teose mingi teistsuguse aja ja konteksti sisse.
EE: Kas siin on sulle oluline olnud, et raam ühtlasi teeb väga selge piiri ümbritseva keskkonna ja kunstiteose vahele? See annab justkui staatuse kunstiteosele ka kaasaja pildiuputuse kontekstis. Kas see maali eraldiseismise rõhutamine on ka oluline olnud?
TS: Ma saan väga hästi aru, miks on ajalooliselt raame kasutatud. Tihti kiputakse rääkima raamidest kui staatuse sümbolist. Mis on aga huvitav, et kuldne toon sobib enamike värvidega. Iseenesest võib kuldne olla väga sätendav ja silmatorkav, kuid ka sulanduv. Paljudel juhtudel loob kuldne raam harmoonilise terviku teosega. Aga muidugi on ka oluline, et pildil oleks oma territoorium. Siinsete raamide kohta võin öelda, et need olid vanad kasutatud raamid, mis olid kas seisma jäänud või maha kantud. Ma ei parandanud neid, lihtsalt puhastasin … Siin ka see taaskasutuse moment.
EE: Millest maal algab? Kas see algab teemast, motiivist, kontseptsioonist, värvist …? Kas maali alguspunkt oli varem teistsugune, kui see on nüüd?
TS: Ma arvan, et maal ei ole midagi sellist ühest. Ma enda arvates tegelen maaliga ka erinevatest aspektidest. Enamasti algab maal ikkagi mingist pildilisest motiivist, mida ma üritan kujutada. Siis tulevad tehnilised aspektid sinna juurde. Vahel algab maal ka mingist tehnikast – st tahaks proovida uut tehnikat. See majakaga maal on teostatud tehnikas, mille juures ma maadlesin kaua, et kuidas seda teostada. See algaski tegelikult visuaalsest ideest. Motiivid ja kõik muu tulid hiljem, algselt oli küsimus, kuidas maalida võimalikult vähekontrastselt nii, et oleks huvitav.
EE: Miks on sind siin kontekstis huvitanud teatud mõttes selline värvide „maha keeramine“?
TS: Mul on selline seisukoht, et kui pildil ei ole üldse või on vähe värve, siis muutub tugevamaks selle narratiivsus. Näiteks kui üks mustvalge foto tundub igav, siis on väga väike tõenäosus, et ta värvilisena oleks huvitavam.
EE: Sinu üks vanem kolleeg on varem öelnud, et värv on tema jaoks probleem. Kas värv on sinu jaoks ka probleem olnud või ei ole seda lihtsalt alati vaja?
TS: Värv võib olla probleem mingites aspektides. Ütleme nii, et ma kadestan mitmeid teisi kunstnikke, kellel minu arvates on suurepärane värvitaju ja värvimeel. Lihtsalt mingisugune oskus möödaminnes värviga ümber käia. Mina pean ikkagi pingutama, et värviga ümber käia. Ma ei ole kolorist.
EE: Tundub, et varem sa pigem tegelesid näitustega nii, et on üks teema, millest tegid lähtuvalt seeria. Viimasel ajal tundub, et mingid teemad ja motiivid loksuvad eelmistest näitustest järgmistesse näitustesse – segunevad ja kanduvad edasi. Kas see on nii ja sellest tulenevalt ka küsimus, et mida näitus sinu jaoks tänapäeval üldse tähendab?
TS: Ma arvan, et näituse formaat on peaaegu ainukene päriselt toimiv formaat: see on mõtestatud ruumi loomine. Kui olid aastad, mil mul ei olnud ühtegi näitust, siis ma ei osanud sellest puudust tunda. Praegu on kaks näitust paralleelselt. Ja ka aasta tagasi oli näitus. Nüüd ma mõistan, kui hea see tegelikult on, kui on tihedalt näitusi. See on hea põhjus, miks tööd teha ja see hoiab esinemisvormi: pidevalt leiutad midagi juurde. Ma arvan, et kunstnikule on näitused väga olulised.
EE: Et kunstnikuna sa oled pigem selline Jaan Krossi tüüpi, kes minu mäletamist mööda ütles, et igapäev vähemalt lehekülg kirjutada?
TS: Ma tahaks väga olla. Aga ma ei suuda end nii palju kontrollida, et iga päev kindlasti maaliksin. Ma väga tahaksin, aga peab muid asju ka tegema …
Linda Kaljundi: Ma arvan, et oleks sobilik küsida Tartu näituse kohta. Need kaks näitust on samaaegselt valminud, see siin ja teine Tartus. Nad on nüüd mõlemad seinas: kui sa neid vaatad, kui palju sa näed seal ühisnimetajaid, näiteks stiilides või tehnikates?
TS: Teised saavad parandada, aga ma pakun, et väljapanekud on ikkagi erinevad. Mul oli küll mingeid momente, kus pidin otsustama, et kumba komplekti mõni maal läheb, sest osa töid ma tegin paralleelselt. Tehniliselt on näitused sarnased: ma ei saa end lahutada mitmeks erinevaks autoriks. Aga mul on tunne, et Kumus ma jälgisin rohkem seda printsiipi, et oleks võimalikult erinevaid maale. Tartus olid natuke teised kavatsused, seal ma valisin rohkem suhestumise ühise ruumi ja referentsidega, mis me leidsime Tartmusi kogudest.
EE: Kuid tulles tagasi realismi teema juurde: kui sa ise realismiga töötad, siis sa ei vaata selle kuldaega, vaid pigem hilisemaid perioode? Miks küll?
TS: Ma arvan, et meie maailmapilt on üsna hübriidne. Selles mõttes, et sa leiad endale sobiva tüki siit, siis mõnest teisest kohast. Minu looming ei ole kindlasti ühtne. Läbisegi võivad isegi vastuolulised asjad kokku saada ja koos töötada. Mulle meeldib vaadata isegi nt sotsrealismi – ka seal on midagi, mingisugust pildiliselt ja maaliliselt huvitavat materjali. Erinevate seoste mõju ei tasu alahinnata.
Paul Kuimet: Mõni küünilisem inimene – mitte mina – võiks öelda, et kuna see reaalsus on nii muutuv ja ei püsi paigal, ja objektiivselt vaadates läheb kõik kogu aeg halvemaks, siis sinu tõmme realismi poole on justkui mingit sorti eskapism. Me kõik ühel või teisel viisil valame pidevalt mitu kanistrit kütust paaki. Kas sa mõtled nendele teemadele, kui sa nt maalid kanistrit või mõnda muud motiivi? Kas sa suhestud selliste (keskkondlike) teemadega oma igapäevases kunstnikupraktikas?
TS: Ma arvan, et eri maalide puhul oli see tähelepanu eri asjadel. Kui sa vaatad valitud maale, siis saad aru, et need on tänases hetkes asjakohased. Ma arvan, et kõik suudavad meenutada viimase 2-3 aasta jooksul hetki, kui nad on pidanud üle mõtlema, kas on piisavalt varusid, kuhu vajadusel evakueeruda jne. Siis koondub tähelepanu hästi selgetele elementidele.
Ning siis on maalid, millel ei ole tänasesse päeva otsest dokumentaalset suhet. Aga kui maalida aerofotot või pilvi, siis on ikka võimalik mõelda sõjalennukite peale, mis taevas undavad ja territooriumitele, mida õhtuti uudistes näidatakse. Kõik motiivid puudutavad kriitilisi sfääre, mis on olnud päevakorral või esil. Aga rõhud ei ole võrdsed. Kui ma komplekteerisin näituseruume, siis ma üritasin võimalikult erimoodi ja erineva tähendusega maale kokku panna. Aga see eskapismi küsimus … See on õige tähelepanek.
Kaido Ole: Oled väga kaua maalimisega tegelenud ning põhjalikult oma tegevust analüüsinud. Kas sa tajud, et sinu kunsti arenguloogika ütleb sulle mõnes mõttes juba palju ette selle kohta, mida sa järgmiseks pead tegema? Kas sa oled midagi sellist tundnud, et sul pole tegelikult väga palju valida, mida sa järgmiseks teed?
TS: Sellele on raske vastata, aga üldiselt mulle tundub, et mul on liiga palju mõttes ja käsil. Ma olen paljude erinevate asjade vahel, tahaks proovida uusi asju ja isu on suur. Samas mõistus ütleb, et ei saa ega jõua kõike teha. Ma olen vist suhteliselt lahtises kohas hetkel.
Enda tegevuse artikuleerimise küsimus on huvitav. Ma võin enda jaoks sõnastada igasuguseid ideid, aga need ei aita mul saavutada maali(tehnilist) kvaliteeti. Ma arvan, et kui ma hindan seda, kas ma olen tulemustega rahul või mitte, siis ma hindan alati pigem ikkagi maalimiskogemust.
Kumu blogi 