„Natüürmort linna foonil“ on Ludmilla Siimu loomingu salapärasemaid näiteid. Ka sellelt suuremõõtmeliselt maalilt võib leida sulaajastu populaarse vastanduse: linn kui õhtumaise tsivilisatsiooni tulipunkt versus natüürmort kui looduse ja maaelu sümbol. Ometi ei kätke Siimu natüürmort, mis on laotatud Tallinna esimeste moodsate kõrghoonete taustale, endas lihtsalt puhta ja süütu looduse vastandamist rikutud ja saastatud tehiskeskkonnale. Natüürmordi keskosas on värsked söödavad viljad millegi mõjul muundunud ohtlikuks ja ebameeldivaks, abjektseks kleepuvaks aineks. Julia Kristeva teooria näeb abjekti kui kultuurist väljatõugatud naiselikku alget – voolavat, ebapuhast, kehavedelikega seotut – mis vastandub kultuurile kui puhtale ja piiritletud mehelikule algele ning ähvardab asjade sümboolset korda. Siimu maali feministlikult tõlgendades võib falloslike kõrghoonete foonile asetatud lihavas natüürmordis seega näha naiseliku-loodusliku alge tugevnemist ja vastuhakku mehelikule-kultuurilisele, muutumist millestki puhtast ja süütust millekski ohtlikuks. Ühtlasi kõneleb maal perspektiivivahetusest Eesti kunstis 1970. aastatel, mil hakati teadvustama keskkonnaprobleeme: kui loodus tõuseb inimese vastu üles, taandub inimkultuur hoobilt väikeseks ja väetiks.
Kumu blogi 