Ajakirja Kunst.ee peatoimetaja Andreas Trossek vestles kunstnike Lou Sheppardi, Evy Jokhova, Mari-Leen Kiipli, Edith Karlsoni ja Ivar Veermäega näituse „Kunst antropotseeni ajastul“ teemadel. Käesoleva kobarintervjuu täisversiooni saab lugeda Kunst.ee 2023, nr 2.
Andreas Trossek (AT): Kunstimuuseumides planeeritakse asju pikalt ette. Mäletan, et umbes kaks-kolm aastat tagasi jõudis minuni kuulujutt, et Kumu korraldab antropotseeni kontseptile keskenduva näituse. Nii et oleks huvitav teada, mis etapis igaüks teist selle tohutu suure näituseprojektiga ühinesite ja miks otsustasite osalemiskutse vastu võtta?
Lou Sheppard (LS): Ma teen palju koostööd Laura Põlluga, kellega juurdlesime posthumanismi ja kväärökoloogia küsimuste kallal – oleme pärast New Yorgis kohtumist koos uurimistööd teinud, kuid Covid-19 hoidis meid muidugi lahus. Nii et kui see näitusekutse tuli, ütles ta kohe, et see oleks tema arvates õige koht, kus meie uurimistööd ja mõningaid teoseid näidata. Ja see pidi olema, ma arvan, umbes kaks aastat tagasi.
Huvitav on siinkohal, et varasemad antropotseeniteemalised näitused ei olnud minu arvates ehk sageli nii kriitilised, aga nüüdne näitus Kumus on selliste suurte antropotseeninäituste seas pisut hilisem tulija ja tundub olevat üsna kriitiline ja mõttetihe. Jääb mulje, et mõningatel varasematel näitustel püstitatud probleemidele ja küsimustele on siin lahendus leitud.
Evy Jokhova (EJ): Mul on Eestis sugulasi ja olen lapsest saati siin külas käinud, aga pole kunagi Eestis elanud. Ükskord siin olles kohtusin muuseumis Eha Komissaroviga, kes tahtis mu kunstnikupraktikaga natuke lähemalt tutvuda – installatsioonidega, mis käsitlevad inimese ja looduse, inimese ning arhitektuuri suhteid. Nii me siis rääkisime neist asjust ja teised näituse kuraatorid ühinesid meie vestlusega. Ja tõesti, see oli umbes kaks või kolm aastat tagasi.
Niisiis nad rääkisid, et plaanivad sellist näitust ja küsisid, kas sooviksin kaasa lüüa. See on ühtlasi mu esimene näitus Eestis, mis on mulle kuidagi ka kodune, nii et loomulikult võtsin kutse vastu. Mõnes mõttes oligi see nagu kojutulek, sest nende kahe aasta jooksul olen osalt seoses Kumu uurimisreisidega ikka ja jälle Eestisse sattunud.
Mingil hetkel komistasime Eesti Rahva Muuseumi arhiivis 1920. ja 1930. aastatest pärit käterätikute otsa, millele olid tikitud päkapikud, ja ma lihtsalt ei suutnud neist loobuda. Olin neist vaimustuses. Ütlesin, et annan endale loomulikult aru, et alustasime oma jutuajamist geoloogiast, aga tegelikult peab kogu asi olema päkapikkudest! Seal on kootud, tikitud ja heegeldatud tekstiilitükke ning minu jaoks on iga niit nagu ajajoon – neist kihistustest kumab läbi geoloogia.
Mari-Leen Kiipli (MLK): Arvan ka, et sain kutse kas 2020. või 2021. aastal, pärast seda, kui tegin oma esimese näituse taimedest, mida kasvatasin maakodus Kehra lähedal, kust mu suguvõsa pärit on. Kehra on tööstuslinn, kus tegutseb suur tselluloosi- ja paberivabrik ja pärast Kumult kutse saamist rääkisime palju ka paberitööstusest, Jägala jõest ja reostusest, mis paneb jõe ümbruses taimestiku vohama. Nii et siin näitusel arendan oma varasemat kunstnikupraktikat natuke edasi.
Näiteks pean üht või teist taime siin potis kasvatades küsima, millised oleks õiged taimeliigid, mis muuseumi keskkonnas ellu jääksid. Kasutan siin ka mõningaid köögivilju, mida mu pere on maakodus kasvatanud. Taimekasvatus oli Eestis Nõukogude aja lõpu ja taasiseseisvumise järgsel üleminekuperioodil ka oluline sissetulekuallikas, sest inimesed olid väga vaesed ja see oli omamoodi hea viis end majanduslikult ära elatada.
AT: Põhimõtteliselt pead siis aeg-ajalt käima kontrollimas, et installatsioonis kasutatud taimed oleks ikka elus?
MLK: Just. Ja ilmselt olen selle teosega seotud terve suve, sest pean selle eest hoolitsema.
AT: Edith ja Ivar, kuidas teiega oli?
Edith Karlson (EK): Vaatasin just, et esimene e-kiri, mille sain Linda Kaljundilt, oli 2020. aastal. See oli tegelikult üsna lihtne: nad arvasid, et ma võiks ehk olla see inimene, kes nende „looma/kala“ alateemaga haakub, ja ma olin nõus, sest see kõik kõlas väga huvitavalt. Ja mulle meeldis ka see, et ta ütles, et protsess tuleb pikk ja meil on aega asjaga tegeleda.
Tegelikult ma isegi mäletan, et kui ma selle e-kirja sain, viibisin parajasti Ida-Virumaal, nii et see mõjus nagu omamoodi märk kogu selle melanhoolse õhustiku taustal, mis neis tööstuspiirkondades valitseb. Seal on valu ja seal on ilu ja see kõik on väga intrigeeriv.
Ivar Veermäe (IV): Ma ei mäletagi täpselt, millal mina liitusin, aga see oli kindlasti rohkem kui aasta tagasi. Mõnes mõttes oli mu kunstnikupraktika niikuinii selles suunas liikunud. Varem tegelesin palju tehnoloogiaga, kuid alati mõne konkreetse koha kaudu, näiteks justkui väikese osaga suuremast keskkonnast. Seega tundus näituse idee mulle väga huvitav ja sobilik.
Kohtusin paljude teadlaste ja Kohtla-Järve põlevkivimuuseumi töötajatega. Kogun ettevalmistuste käigus alati palju infot, aga seekord tekkis seda eriti palju, nii et nüüd on mul tohutu materjalikogu. Siin Kumus on välja pandud ainult väike valik ja töötan selle materjaliga kindlasti edasi.
AT: Nii et mis sa sellest põlevkivi kaevadamise ärist siis arvad: kas eestlased peaksid lihtsalt põlevkivi edasi kaevandama ja põletama, sest see annab energiat ja on maapõues käepärast võtta?
IV: Parem oleks, kui enam ei kaevandaks. Õigemini, kui keskendutaks tarbimise vähendamisele. Inimene on väga energianäljane. Kuidas oma energianälga vähendada, selles on küsimus.
AT: Aga milline on teil tööprotsessi käigus olnud selline üldisem meeleolu või mõtteviis? Pean nõnda küsides ilmselt silmas seda, et kui antropotseenile kui märksõnale mõelda, siis on see väga melanhoolne teema, sest ütleb justkui metafoorselt välja, et kogu kahju on juba tehtud ja planeet on üsna pöördumatult rikutud. Inimkond muudab planeeti juba geoloogilises plaanis. Tähendab, mida seal enam teha annab?
EK: Jah, nagu sa ütlesid, kogu kahju on juba tehtud. Aga ma arvan, et küsimus on ka selles, kuidas siiski ka natuke õnne ja lootust leida. Minu meelest liiguvad asjad mõnes mõttes ikkagi ka paremuse poole. Olen viimasel ajal sõpradega rääkinud, kes meenutavad Nõukogude aega ja seda, kuidas tol ajal loodusega ümber käidi, sest siis lihtsalt ei oldud nii teadlikud. Aga inimesed saavad kogu aeg targemaks ja targemaks ning otsivad välja võimalusi, kuidas kõik kuidagi ikkagi toimima panna.
AT: Samas, kui tahta elektriautole akut ehitada, siis ka see pole just keskkonnasõbralik.
LS: Jah, praegu on keeruline aeg elamiseks. Kõik, mida me teeme, mõjutab kõike muud. Me ei saa lihtsalt pimesi kaevandada, vaid peame aru saama ka oma seotusest.
Näiteks kui me Kundas [Eesti suurima lubjakivikarjääri ja riigi ainsa tsemenditehase asukoht. – Toim.] tööle asusime, vaatasime, et see on ju täielik tühermaa. Nii tühi! Nii suur ja lage! Aga kui hakkasime seal päriselt aega veetma, õppisime tundma taime- ja linnuliike, kes sinna praegu tagasi tulevad. Samuti saime teada, et kuna pinnase lõhkamisel kasutatakse samamoodi lämmastikku nagu väetistes, muudab see maapinna väga toitainerikkaks, nii et seal hakkab palju uusi puid kasvama, kuid need kasvavad tagasi väga kindla mustri järgi, kummalisi võrgustikke moodustades, mis järgivad lõhkamisi.
Arvangi, et me võtsime sealt lõpuks kaasa mõtte, et seal toimuvat ei saa nimetada nii, et „loodus võtab kõik tagasi“, vaid see on rohkem nagu koostöö või kummaline pooleldi n-ö toodetud ja pooleldi n-ö loomulik maastik. Ja selles maastikus ja selles faktis, et see polegi viljatu tühermaa, on midagi väga vastupidavat looduse kohta. Nii et see on võib-olla üks viis, kuidas olla vähem melanhoolne.
Tähendab, paljud asjad ongi imelikud! Ja see on huvitav.
Kumu blogi 