Teos on ajendatud Silvi Liiva turismireisist Uuralitesse ning sealsest kokkupuutest ürglooduse ja põlisrahvastega. Uuraleid asustavad väikesed soome-ugri hõimud, keda nagu metsloomigi tõrjuti välja oma algsetest elupaikadest. Enesele teadmata sisenes Liiva oma graafilise lehega „Siber“ koloniaalset vägivalda ja soolist rassismi uurivasse tõlgendusraamistikku. Teose keskne teema on kodutus. Uurali naisi kujutavas töös seob kunstnik nende identiteedi kohalike haruldaste kiskjatega, millega viitab regiooni eripärale. Liiva esitab neid naisi metsloomade kaitsjatena, rõhutades põlisrahvaste naiselikke külgi ja looduslähedasi hoiakuid. Nii mets- kui ka inimloomi on kujutatud ohustatud liikidena, kes oma olukorrast teadlikuna hoiavad kokku. Koloniaaldiskursusele iseloomuliku hävitus- ja vallutusteema asemel rõhutab Liiva hoidmise ja kaitsmise vajadust. Seades Siberi põlisrahvaste naised regiooni elulaadi ja loomastiku kaitsjate rolli, astub Liiva dialoogi mitmesuguste keeruliste ajalooliste ja poliitiliste protsessidega. Tema loodud ulmeline kujutlus feminiseerunud Siberist pakub ühtlasi välja teistsuguse võimaluse sealsete allasurutud rahvastega suhestumiseks, kuna tema käsitlusest on taandatud territooriumi alistajatele iseloomulik hierarhiline ja võimusuhetest lähtuv vaatenurk.
Kumu blogi 