Installatsioon kombineerib elemente Kehra tselluloosi- ja paberitehase ümbruse taimestikust ning lähedasel põllulapil kasvatatud köögiviljadest, peegeldades nii tööstusliku tootmisega kaasnevaid keskkonnaprobleeme kui ka inimeste kohanemist ja igapäevaelu koos tehasega.
Kunstnik näitab, kuidas tselluloosi- ja paberitööstuse suur veekasutus ja heitveed on muutnud kohalikke elukooslusi. Kohas, kus vabriku heitveed Jägala jõkke voolavad, on taimestik soojuse ja lisatoitainete tõttu eriti lopsakas. Samas ei saa ignoreerida suurtööstusega kaasnevat reostust, mille tõttu suri viimati 2009. aastal massiliselt kalu. Tööstuse mõju on Kehras sageli tunda ka õhus.
Mari-Leen Kiiplil on Kehraga isiklik suhe: tema vanavanemad asusid sinna elama, kuna tehas pakkus tööd. Hiljem saadi linna lähedale ka maad, millel kasvatatud suvikõrvitsate müügist teenis pere taasiseseisvumisajal lisasissetulekut ja mille harimine annab siiani toidulisa. Kas suure tööstusrajatise naabruses on võimalik elada koos loodusega ja tegeleda aiandusega? Mida tähendab sellises kontekstis „mahe“?
Kumu blogi 