19. sajandil kasvas kogu Euroopas huvi kohalike maastike vastu. Ka baltisakslased matkasid, joonistasid ja kaardistasid oma kodukoha loodust, kujutasid linnu, tähendasid üles legende ja muistendeid, väärtustasid keskaegset ehituspärandit ning huvitusid eesti ja läti talurahva etnograafiast, eluolust ja kommetest. „Ta armastab kujutada metsa ja Läänemere randa ning oskab neis alati esile tõsta uusi poeetilisi varjundeid. Ta tunneb Põhjala taeva peenimaid toonivarjundeid, tasase vetevälja õrnimat värvidemängu, aga ka veerevate lainete tumedat sügavust.“ Nii on kirjutatud Saaremaalt pärit baltisaksa kunstniku Eugen Dückeri kohta. Alates 1874. aastast juhatas Dücker Düsseldorfi Kunstiakadeemia maastikumaaliklassi. Düsseldorfis õppinud ja õpetanud kunstnikud oskasid ühendada kahte populaarset žanri – maastiku- ja olustikumaali. Lähtudes 17. sajandi hollandi kunstist, kujutati koduseid, argiseid maastikke: tüüneid randu ja kaluripaate, turuplatse ja kõrtsihoove, poriseid külateid.
Kumu blogi 