Raul Meele luuletus-objekt „Täring” on esimene Eestis valminud kineetiline kunstiteos, mille Meel valmistas 1969. aastal Tartu Ülikooli kohvikus toimunud noorte kunstnike näitusele. Algne objekt oli valmistatud kergest plastikmaterjalist ja kuna see oli mõeldud mängimiseks, muutus täring juba näituse avaõhtul kasutuskõlbmatuks. Aastatel 1993–1994 tootis Meel objektist püsivamast materjalist kordused. Täringute numbreid markeerivad Meele visuaalsest luulest võetud tekstid, milles luulevormi taasluuakse lihtsa häälikute ümberpaigutuse teel: SEE / ESE / EES; AIH / IHA / HAI; SUU / USU / UUS jne. Meel esindab 1970.–1980. aastate Eesti kunstiuuenduse radikaalset tiiba. Ta õppis aastatel 1959–1964 Tallinna Polütehnilises Instituudis ja tehniline taust andis talle kunsti suhtes teistsuguse vaatenurga. Meel alustas kunstnikuteed masinakirjaluuletustega ning liitus 1968. aastal Tõnis Vindi juhtimisel tegutseva eksperimenteeriva kunstiringkonnaga, kus hakkas tajuma oma ühisosa Lääne 1960.–1970. aastate avangardkunstiga. Meelest kujunes lühikese ajavahemiku jooksul Eesti tuntuim neoavangardi esindaja, kelle kunstikeeled haakusid minimalismi ja kontseptualismiga, mida tollases Nõukogude Liidus püüti kõigi vahenditega keelustada. Meel leidis kodumaal avalikku tunnustamist alles nõukogude võimu lõppedes.
Kumu blogi 