Näitus „Kunst antropotseeni ajastul“ avatakse Kumu kunstimuuseumis publikule juba 5. mail. Selle näituseprojekti põhjal töötab Kumu praegu välja kestliku näituse tegemise juhendit ja kaardistab võimalusi, kuidas rakendada keskkonnasäästlikke põhimõtteid ja mõõdikuid kogu näituse elukaare jooksul. Üks näituse kuraatoritest, Tiiu Saadoja, tutvustab Kumu blogis ettevalmistusprotsessi ja räägib kestlikkuse põhimõtete rakendamisest näituse kujundamisel.
Kuigi mõiste „antropotseen“ ehk „inimese ajajärk“ lähtub kitsamas tähenduses kindlatest markeritest, siis laiemas kasutuses on saanud sellest katusmõiste globaalsetele keskkonnaprobleemidele nagu kliima soojenemine, rahvastiku kasv, pinnase erosioon, liikide väljasuremine jne. Nii esitab näitus muu hulgas küsimuse, mis saab kunstist ajal, mil inimmõju planeedi keskkonnale on kasvanud võrreldavaks geofüüsiliste jõududega. „Kunst antropotseeni ajastul“ koondub kolme põhitelje ümber: Eesti 19. sajandi ja uuema kunstiajaloo ümbermõtestamine ökokriitilisest vaatenurgast; kunstnike, muuseumide ja teadlaste koostöö ning rohepöörde võimalikkus kunstimuuseumis ja näituseloomes. Näitusele on eelnenud pikk – kolmeaastane – ettevalmistusaeg, et tekitada arutelusid, tuvastada probleeme ja sõlmküsimusi ning leida põnevaid lahendusi. Kuigi tavapäraselt tuuakse näituse puhul peamiselt välja kuraator(id) ja osalev(ad) kunstnik(ud), valmib suures muuseumis näitus alati koostöös, mitte kellegi individuaalse saavutusena. Lisaks kuraatorile ja kunstnikele aitavad näituse sünnile kaasa ruumikujundaja, graafiline disainer, projektijuht, näituste korraldajad, muuseumi koguhoidjad, konservaatorid, kirjastusosakond, kommunikatsiooni- ja haridusosakond jne. Seda pikka nimekirja saaks veelgi jätkata.
Muuseumi igapäevatöös, s.o näituste korraldamisel, on lisaks sisulistele valikutele oluline ka tehniline pool ja keskkond, mida kujundades tuleb järgida mitmesuguseid nõudeid ja soovitusi. Kumu kunstimuuseum proovib näituste ülesehitusel olla säästev. Seda suunda jätkavad ka antropotseeni näituse ruumikujundajad Laura Linsi ja Roland Reemaa ning graafiline kujundaja Maria Muuk, kes pakuvad välja keskkonnasõbralikuma näituseloome võimalusi. Kujundajad on olnud näituseprotsessi kaasatud algusest peale, mis on teinud nende töö huvitaks, ent ka mõnevõrra keeruliseks. Nad on olnud näituse arengutega kursis ja omalt poolt suunda näidanud, kuid pikalt kestnud projekti käigus pidanud välja pakutud kujunduslahendusi ka muutma.
„Kunst antropotseeni ajastul“ ruumilahendus võtab aluseks eelmise näituse – „Mälu arheoloogid. Kunstikogu Vitols Contemporary“ (kujundaja Anna Škodenko) – kujunduse. Sellist lähenemist on Kumus varem mitmel korral kasutatud, näiteks näitusel „Kunst mugavustsoonis? Nullindad Eesti kunstis“ (kujundaja Kaarel Eelma) või kunstilise sekkumisena näitusel „Gordon Matta-Clark: anarhitekt. Anu Vahtra: eemaldamise teel tervikuni“ (kujundaja Anu Vahtra). Siiski ei lähtunud Linsi ja Reemaa otseselt juba olemasolevast ruumist, vaid Kumus kasutatavatest seinamoodulitest ja mänguruumist, mida nende ümberpaigutamine näituse kontekstis pakub: mil määral on võimalik juba ehitatud seinu taaskasutada, samas mooduleid minimaalselt liigutades? Roland Reemaa avab kujunduse tagamaid: „Näituse protsess, sisu ja ka kujundus on mitmetahulised, nii kaudses kui ka otseses mõttes. Oleme pika töö jooksul püüdnud mõista muuseumi näituse ehitamise ökoloogiat ja jätkusuutlikkuse eesmärke. Sellel näitusel on väljas palju eripalgelisi töid, mis vajavad visuaalsetest ja sisulistest kaalutlustest lähtuvat rühmitamist. Üle 200 teose on planeeritud tahulistesse seintesse, mis on küll ühes katkematus ruumis, kuid õrnalt nihkes ja liigendatud, et teoseid omavahel dialoogi panna.“
Ehitusele lisaks moodustab suure osa tavapärasest näitusekujundusest värvimine. Selle tõttu valisid Linsi ja Reemaa näitusele nutika ja optimaalse värvilahenduse, et saavutatav efekt oleks piisav uue näituse meeleolu loomiseks, kuid värvi ja tööjõudu kuluks samas võimalikult vähe. Taaskasutuse põhimõtet on järgitud ka vitriinide ja postamentide puhul, mis on otsitud varasematelt näitustelt või Eesti Kunstimuuseumi (EKM) postamentide hoidlast. Muidugi tuleb silmas pidada, et EKM-il on võimalusi ehitusmaterjale ja -elemente (teataval hulgal) ladustada, mida väikemuuseumidel olla ei pruugi ning mis teeb taaskasutuse nende jaoks keerulisemaks. Veel üks lisatahk, mida keskkonnahoidliku näituse kujundamisel on silmas peetud, on teoste vormistus. Näiteks on kõikide EKM-i graafikakogust näitusele tulevate teoste raamid taaskasutuses. Seegi on tavapärane praktika, mida muuseum proovib rakendada nii palju kui võimalik ning sel korral see ka õnnestus. Enamik nendest raamidest antropotseeni näitusel pärineb Tõnis Vindi ja Kaljo Põllu näitustelt.
Ka graafiline disainer Maria Muuk lähtus kujunduses eksperimenteerimisest, et leida alternatiiv levinud disani- ja trükipraktikatele. Keskkonnasäästlikkuse põhimõttest tulenevalt on ta välistanud tavapäraselt kasutatavad vinüülkleepsudest tähed. Mitte et nendest tekkiv prügi oleks võrreldes näituse muude ettevalmistustöödega kriitilise mahuga, kuid siiski on tegu ümbertöötlematu plastiga. Seega katsetab Muuk selle näituse puhul teisi variante. Erilist võlu näeb ta paberis, mida saab suures formaadis seinatekstina kasutada ja mida on pärast näituse mahavõtmist tunduvalt lihtsam taaskasutusse saata. Selle näituse seinatekstid tulevad savivärviga siiditrükis Tallinna Raamatutrükikoja annetatud pakkepaberijääkidele, millele muidu ametlikku taaskasutusväljundit või otstarvet leitud ei ole. Etikettide jaoks on Muuk plaaninud kasutada savivärviga kaetud jääkkartongi, millele tekstid on UV-prinditud. Sellise trükiviisiga saab anda uue elu paljudele eri materjalidele. Silmas tuleb pidada, et katmiseks kasutatavad värvid ja liimid oleksid naturaalsed ja komposteeritavad.
Näitusega kaasneb ka kataloog, mille Muuk on kujundanud standardsuuruses B5, et paberijääke oleks võimalikult vähe. Muugi sõnul võikski vahel kasutada ka kõige standardsemaid võtteid, näitamaks, et sageli on just need vähese ülejäägi tõttu lisaks ökonoomsusele ka kõige ökoloogilisemad. Kataloogi jaoks kasutatakse valikut kõige kättesaadavamatest sertifitseeritud katmata ofsettrükipaberitest ning see on trükitud standardses neljavärvi-ofsettrükis, mis on vähemalt Põhjamaade paberi- ja trükitööstuses praegu kõige ressursi- ja keskkonnasäästlikum. Põhjalikuma sissevaate näituse kujundamisel tekkinud probleemidesse ja välja pakutud lahendustesse leiab näituselt endalt ning ka kataloogist, kus kujundajad avavad oma tööpõhimõtete tausta laiemalt.
Kumu blogi 