Veel viimast nädalat on Kumu 3. korrusel avatud näitus „Kunst või teadus“, mis võtab esimest korda põhjalikuma vaatluse alla kunsti ja teaduse suhete ajaloo Eestis. Näitusel vaadeldakse Eesti teaduspildi vastuolulisi suhteid Vene impeeriumi valduste kaardistamise ja kontrollimisega. Fookuses on ka kogudes leiduva materjali päritolu ja muuseumieetika küsimused: kuidas leida uusi viise teaduskogude kujunemise ajaloos peituva sotsiaalse ebavõrdsuse ja tõrjutuse uurimiseks ja esitamiseks? Näitus toimub Tartu Ülikooli muuseumi, Eesti Kunstimuuseumi ja Eesti Kunstiakadeemia koostöös. Nüüdisaja kunstnikuna on kaasatud Kristina Norman. Näitusega kaasneb ka põhjalik raamat, millesse on koondatud tekste üheksateistkümnelt väga erineva taustaga kirjutajalt ning mis on paralleelselt eesti ja inglise keeles. Täna avaldame sellest raamatust ajaloolase ja näituse ühe kuraatori, Linda Kaljundi artikli* teemal „Kunsti ja teaduse põimitud ajalugu“ lühendatud kujul.
Uurimis- ja näituseprojekt „Kunst või teadus“ on sündinud ja arenenud globaalse pandeemia ajal, mille sümboliks on saanud koroonaviiruse SARS-CoV-2 kujutis. Selle üldtuntud kolmemõõtmelise digipildi autorid on Ameerika Ühendriikide haiguste kontrolli ja ennetamise keskuse kunstnikud Alissa Eckert ja Dan Higgins. See on vaid üks näide visuaalkultuuri tähtsusest teadmiste loomisel. Arvutite järjest suurenev võime luua, töödelda ja tõlgendada visuaalseid kujutisi on toonud teaduses kaasa järjekordse „pildilise pöörde“ (Samuel 2012). Nagu varasemadki tehnoloogilised läbimurded on seegi vajadust kunstnike järele pigem suurendanud kui vähendanud.
Tehnoloogia vahendatud kujutised kaugetest galaktikatest või imepisikestest viirustest on nii infotihedad, et vajavad hoomatavaks tegemiseks kunstniku sekkumist. Ka varem on kunstnike üks olulisemaid rolle olnud info skematiseerimine, ehkki küsimuses, kuivõrd tuleks teaduspiltidel üldistada ja kuivõrd püüelda võimalikult originaalilähedase kujutise poole, pole ei teadlaste ega kunstnike seas läbi ajaloo kunagi täielikku üksmeelt leitud (Daston, Galison 2007).
Visuaalkultuuri aina kasvav tähtsus teadmiste kujundamisel ja edastamisel on veelgi suurendanud hea visuaalse kirjaoskuse vajadust ja äratanud uut huvi ka varasemate teadusjooniste vastu. Samal ajal on muutunud nii kunsti- kui ka teadusajaloolaste suhtumine teaduspilti. Kui varem lugesid esimesed seda „päriskunsti“ ja teised sõnaliselt väljendatud teaduse kõrval vähem väärtuslikuks, siis praegu huvitab kunstiajaloolasi üha enam visuaalkultuur laias tähenduses ning teadusajaloos on hakatud tegelema teadmiste ajalooga, mis pöörab suurt tähelepanu varem teisejärguliseks peetud teemadele, nagu andmete kogumine või visualiseerimine. Ühtlasi on tõusnud huviorbiiti kunstnike ja teadlaste koostöö ning kunsti ja teaduse vastastikused mõjutused. (—)
Selle tulemusel on muutunud arusaam piltide rollist teadmiste loomisel. Kui varem mõeldi neist kui pelgalt teadmiste vahendajast, siis uus lähenemine rõhutab teaduspildi aktiivset osalemist teadmiste loomise protsessis. Paljude teaduslike avastusteni on jõutudki visualiseerimise kaudu. Nii näiteks sündis Karl Ernst von Baeri embrüoloogiateooria suures osas munaraku jagunemise protsessi läbi joonistades. (—)
Ühtlasi tuleb pöörata tähelepanu sellele, kuidas pildid ise mõjutavad kultuuriliste kujutelmade (ingl cultural imaginaries), ühiskondlike praktikate ja võimusuhete kujunemist. Ehkki küll sageli alahinnatud ja unustatud, on teadusjoonised ometi olnud alati tihedalt seotud võimuga. Tänapäevast teadmiste ajalugu on tugevasti kujundanud Michel Foucault’ lähenemine võimu ja teadmiste vastastikusele sõltuvusele: ei ole teadmist, mille olemasolu ei eeldaks võimusuhet, aga ei ole ka võimusuhet ilma teadmiste väljata. Nii on teaduspiltide analüüsimine tihedalt seotud selliste kriitilise teooria võtmevaldkondadega nagu postkoloniaalsed ja soouuringud.
Hiljemalt alates Edward Saidi teosest „Orientalism“ (1978) on levinud arusaam, et koloniseeritud „teise“ kontrollimine on lahutamatult seotud tema kohta teadmiste ja kujutelmade loomise ja levitamisega. Viimasel ajal on kolonialismiga seoses rõhutatud just piltide tähtsust ja osutatud sellele, kui erakordselt oluliseks peeti maadeavastuste ja vallutuste käigus taimede, loomade ja inimeste ülesjoonistamist. Pildid aitasid luua asumaade kohta teadmisi ning neid alasid paremini valitseda ja ekspluateerida (Bleichmar 2012), aga kujundasid ka kultuurilisi kujutelmi, mis õigustasid mittevalgete inimeste ebavõrdset kohtlemist.
Seega on teadusjoonised tihedalt seotud praegu muuseumide ja kunstiajaloo väljal toimuvate kolonialismiteemaliste aruteludega. Seejuures on tähtis roll endiste asumaade kunstnikel, keda kannustab soov muuta teadusjooniste abil loodud hoiakuid ja arusaamu, mis osalt püsivad tänini. Uus-Meremaa kunstniku Lisa Reihana videoteos „Veenuse kannul“ (2015–2017) mõtestab Vaikse ookeani koloniaalajaloo visuaalset pärandit ümber sealsete põlisrahvaste vaatenurgast. Muu hulgas suhestub Reihana kriitiliselt Briti kapteni James Cooki retkede (1768–1779) tulemusel sündinud hiiglasliku pildipärandiga: see Euroopa teadusajaloos traditsiooniliselt kõrgelt hinnatud materjal on seotud koloniaalse ebavõrdsusega nii minevikus kui ka olevikus. Reihana teos oli kesksel kohal Kumu kunstimuuseumi näitusel „Vallutaja pilk“ (2019), mis kaardistas ka Eesti kogudes leiduvat koloniaalset pildimaterjali ja oli ühtlasi üks praeguse näituse impulsse (Kaljundi jt 2019).
Teaduspildi, aga ka teadmiste ajalooga laiemalt seostuvad arutelud pärismaisest teadmisest (ingl indigenous knowledge): valgetele teadlastele keskendunud teaduslugu on varjutanud põlisrahvaste hulgast pärinevate abiliste rolli ekspeditsioonidel, teadmiste ja näidiste kogumisel ning seeläbi ka teadusillustratsioonide loomisel. Muutunud on ka üldisem arusaam teadusjooniste autorsusest. Varasem kunsti ja teaduse suhete alane uurimistöö tegeles peamiselt kunstiajaloo kaanonisse kuuluvate autoritega – näiteks teaduse mõjuga Leonardo Da Vinci või impressionistide töödele (Martin Kempi jt käsitlused). Praegu koondub huvi aga varem unustatud autorite, ka naiste panusele. (—)
Eesti kogud ja materjalid ning võtmeteemad
Meie uurimis- ja näituseprojekti keskmes on küsimus, mis juhtub, kui vaadelda teaduse ja kunsti ajalugu Eestis põimituna? Ja kuidas seda teha? Ehkki näitusel keskendume 19. sajandile ja 20. sajandi esimesele poolele ning loodus- ja täppisteadustele ja meditsiinile, vaatleb käesolev kataloog kunsti ja teaduse suhete arengut veidi laiemalt. Olgu samas öeldud, et see ei pretendeeri veel kaugeltki kõikehõlmavale ülevaatele, vaid eesmärk on pigem teemade esmane kaardistamine ja võtmeküsimuste sõnastamine.
Esimene töö käigus ilmnenud probleemide ring puudutab kogusid ja uurimisseisu. Omavahel otseselt seotud teosed võivad paikneda erinevates mäluasutustes ja andmebaasides. Sageli asuvad eri kogudes ka kunstniku ühe ja sama ekspeditsiooni või teadustööga seotud materjalid, osalt sõltuvalt sellest, kas neid on liigitatud kunstiks või teaduseks. Ka kunstniku ja teadlase omavahelisele koostööle jälile saamine nõuab sageli üksjagu detektiivitööd, kuna nende tegevust on enamasti uuritud eri traditsioonides: ühte kunsti- ja teist teadusajaloos. (—)
Globaalsel tasandil ulatuvad kunsti ja teaduse põimingud väga kaugesse aega. Eestiga seoses võib pildi kui teadmiste kujundaja rollist rääkida mõne üksiku kesk- ja varauusaegse kujutise puhul. Pildi kui teadmiste allika tähtsus hakkab siinmail kasvama alles alates 18. ja 19. sajandi vahetusest, kui piltidega hakkasid tegelema antikvaarid, nagu Johann Christoph Brotze. Nende kogutud, tellitud või loodud pildid puudutasid ennekõike Balti kohalikku pärandit, ajalugu ja rahvakultuuri.
Kunsti ja teaduse tihedam põimumine algas Tartu ülikooli taasavamisega 1802. aastal ja selle joonistuskooli tegevusega (1803– 1893). Hilisemas historiograafias on joonistuskooli peamiselt väärtustatud kui kunstnike ettevalmistajat ja professionaalse kunstihariduse eelposti. Kooli algsele eesmärgile – joonistusoskuse arendamisele – on vähem tähelepanu pööratud. Seetõttu ei ole ka uuritud joonistuskooli mõju selle peamisele sihtrühmale ehk tulevastele loodusteadlastele, arstidele jt tudengitele, kes ei soovinudki kunstnikuks saada. Samuti on joonistuskooli õpetajate Karl August Senffi, August Matthias Hageni ja Woldemar Friedrich Krügeri puhul esile tõstetud peamiselt nende kunstiloomingut, ent nende teadusjoonised on vajunud unarusse nii kunsti- kui ka teadusajaloos.
(—)
18.–20. sajandil oli Eesti kunsti ja teaduse ajalugu tihedalt seotud Vene impeeriumiga. Kui kohalikus looduses leidus vähe rahvusvaheliselt huvipakkuvat, v.a jääaja uurimisel olulised rändrahnud, siis ekspeditsioonid nii Vene impeeriumi avarustesse kui ka kaugemale võimaldasid Eesti teadlastel tegelda märksa laiemat huvi äratava materjaliga. Seda illustreerib hästi Alexander Theodor von Middendorffi karjäär, kes osales Baeri korraldatud Koola poolsaare ja Valge mere ekspeditsioonil (1840) ning juhtis Peterburi teaduste akadeemia ekspeditsiooni Taimõrile ja Kaug-Itta 1842–1845 (Rohn 2017). Impeeriumile olid ekspeditsioonid riigi vägevuse märgiks, aga samuti vajalikud piirialade kontrollimiseks ja uute territooriumide hõivamiseks.
Ajastule iseloomulikult keskendusid paljud ambitsioonikad projektid taksonoomiatele. Tartu ülikooliga seotud teadlased, nt Carl Friedrich von Ledebour ja Aleksander Bunge, olid kõige edukamad taimesüstemaatikas, millega tegelemiseks pakkus Vene impeerium avaraid võimalusi. (—)
Vägagi kaalukas visuaalne pärand seostub Eestist pärit maadeavastajatega. Ehkki osa nende materjalidest paikneb Venemaal ja mujal välismaistes kogudes, on Eestiski säilinud arvukalt Vene impeeriumi äärealadele ja meretagustele maadele tehtud ekspeditsioonide tulemusel loodud pilte ja põlisrahvastele kuulunud esemeid. Eriti laialt on tuntud Adam Johann von Krusensterni, Otto von Kotzebue ja Fabian Gottlieb von Bellingshauseni ümbermaailmareisidega seotud materjal. Kuna baltisaksa maadeavastajad kirjeldasid palju just Vaikse ookeani piirkonna ja Põhja-Ameerika loodust ja rahvaid, siis on nende retkede pärand, sh pildid, olulised ka Ameerika loodusloo ja koloniaalajaloo jaoks. Heaks näiteks Eesti teaduspildi rahvusülesest mõõtmest on Kotzebue retkede tulemusel avaldatud joonistused. Eri autorite loodud jooniste suur arv osutab joonistusoskusega osalejate rohkusele ekspeditsioonil ja piltide tähtsusele, aga ka sellele, et võrreldes taime- ja loomanäidiste kaasavõtmisega oli lihtsam need üles joonistada (Speek 2012).
Eesti mäluasutustes seostub just see materjal kõige otsesemalt muuseumide dekoloniseerimist puudutavate aruteludega. Veel hiljuti ei käsitletud baltisakslaste osalusel toimunud ekspeditsioone globaalse koloniaalajaloo osana, seda paljuski nõukogude ajal sündinud traditsiooni tõttu käsitleda Vene impeeriumi avastusretki ja vallutusi lääne kolonialismist justkui olemuslikult erineva nähtusena. Vene kolonialismil olidki oma eripärad, nagu keskendumine impeeriumi äärealadele ja meretaguste asumaade vähesus. Siiski olid ka Vene ekspeditsioonide taustaks koloniaalsuhted, ebavõrdsus ja mõjuvõimu laiendamise soov, mis mõjutasid tugevasti ka nendel osalenud Eesti teadlasi. Koloniaalne kontekst avaldas mõju sellele, milliseid probleeme nad uurisid, kuidas nad seda tegid ja millisena nägid enda kui teadlase rolli, aga mõjutas ka seda, mis laadi teadusjooniseid loodi ja kuidas neid kasutati.
Kui 1860. aastatel hakkas arenema teadusfotograafia, kujundas ka selle kasutamist Eestis imperiaalne taustsüsteem. Teadusfoto leidis kõigepealt rakendust etnograafias, kui Charles Borchardt tegi Moskvas toimunud etnograafianäituse (1866) jaoks 50 ateljeefotot rahvarõivastes eestlastest. Siiski nägid baltisaksa õpetlased etnograafilise foto kõige suuremat potentsiaali impeeriumi avaruste, eelkõige Siberi põlisrahvaste jäädvustamisel (Liibek 2010). Samal ajal hakati fotode abil dokumenteerima Tartu ülikooli kirurgiakliinikus haigussümptomeid (Kriis 2007). 19. sajandi lõpuks oli foto muutunud odavamaks ja saanud teaduses, näiteks arheoloogias, igapäevaseks abivahendiks. Õppetöös kasutati seda eri valdkondades kunstiajaloost zooloogiani. Sadu ülesvõtteid tehti ka antropoloogiliste uurimuste jaoks (…). Samas ei tõrjunud foto kõrvale teadusjoonist, mille eeliseks peeti seda, et erinevalt fotost võimaldasid joonistused välja tuua ja skematiseerida üksnes vajalikuks peetud kihistusi, üldistada ja konstrueerida tüüpilist.
Trükitehnika edenedes muutus piltide reprodutseerimine üha kvaliteetsemaks ja odavamaks ning need said õpetlaste ja eliidi kõrval laiema üldsuse, sh eestlaste jaoks tähtsaks teadmiste loomise ja levitamise vahendiks. Pildiplahvatus langes kokku eestlaste ühiskondliku staatuse paranemise, rahvusliku liikumise ja moderniseerumisega. Eestikeelne trükisõna tugines alguses tihti tõlgetele ja mugandustele. Samamoodi põhinesid trükiste illustratsioonid sageli lihtsustatud koopiatel või lausa graafikaplaatide ja puugravüüri klotside taaskasutamisel, nagu esimese eestikeelse populaarteadusliku väljaande „Maailm ja mõnda“ (1848–1849) puhul (Teemus 2016). Seega tutvustas visuaalkultuur eesti lugejale pigem globaalset (ja ühtlasi koloniaalset) kui kohalikku maailma, rahvaid ja loodust. (—)
Vene impeeriumi kokkuvarisemine, Eesti vabariigi loomine ning teaduse ja hariduse eestistamine tõid kaasa nii varasemate traditsioonide katkemist kui ka uusi võimalusi. Esiplaanile tõusid rahvusteadused ning ka teaduspildi vaatenurgast olid 1920.–1930. aastad soodus aeg just Eesti ajaloo, arheoloogia ja etnograafia illustreerimise arenguks. Samas näis langevat sellise tegevuse prestiiž. 19. ja 20. sajandi vahetusel olid nimekad kunstnikud, nagu Kristjan Raud, mänginud tähtsat rolli mitte üksnes rahvakultuuri ülesjoonistamise, vaid ka selle kogumise ja väärtustamise juures (Kaljundi 2020). 1920.–1930. aastatel said illustraatoritest aga pigem tellimuste täitjad, kes dokumenteerimise eesmärgil joonistasid üles esemeid ning illustreerisid ka artikleid ja koguteoseid. Arvestades naiskunstnike tõrjutust tolleaegses kunstielus, võib oletada, et Hilda Kamdroni ja nii mõnegi teise jaoks olid teaduspildid üks väheseid viise, kuidas ennast erialaselt rakendada.(—)
Meie projekti üks eesmärke ongi osutada teadusjooniste kaudu naiste paljuski unustatud rollile teadmiste ja visuaalkultuuri ajaloos. Naiste puhul võib rääkida topelttõrjutusest: neid on hilisemas kunsti- ja teadusajaloos peetud kõrvaliseks ühelt poolt naisautoritena ja teiselt poolt teadusjoonise kui vähetähtsa žanri esindajatena. 19. sajandil ja 20. sajandi esimesel poolel teaduses valitsenud meeste autoriteet tugines meheliku tarkuse ja usaldusväärsuse idealiseerimisele (Nye 1997). Eestis on 19. sajandist pärinevaid naiste loodud teadusjooniseid praegu teada vähe, ehkki on mõningaid silmapaistvaid erandeid, nagu Minna Mädleri joonised tema astronoomist abikaasa jaoks. (—)
Sugugi vähem huvitav ei ole ka teadusjooniste mõju naiste kunstiharidusele ja -harrastusele. Naistele peeti sobivaks peamiselt lillede ja üldse taimede joonistamist ning ka neile mõeldud joonistuseeskujude vihikud sisaldasid peamiselt botaanilisi joonistusi. Omaette fenomeniks on Emilie Rosalie Saali joonistused, millest oli inspireeritud ka Eesti paviljon 59. Veneetsia biennaalil (2022). Kirjanik Andres Saali abikaasa teostas end 20. sajandi alguse eesti naise kohta erakordselt globaalselt: elades aastatel 1899–1920 Hollandi koloonias Indoneesias, omandas ta botaaniliste joonistuste vallas silmapaistvad oskused. 1926. aastal toimus tema teoste näitus Los Angelese maakonna teaduse ja kunsti muuseumis. Et nii rahvusvahelise mastaabiga tegevus on jäänud Eesti kunstiajaloos tähelepanuta, näitab lisaks naisautorite unustamisele ka teadusjoonise tõrjutust teiste žanrite kõrval.
Kuigi näituse- ja uurimisprojekt „Kunst või teadus“ ei ulatu 1920.–1930. aastatest kaugemale, väärivad 20. sajandi teisel poolel ja 21. sajandi alguses kunsti ja teaduse arengus toimunud pöördelised arengud kahtlemata omaette käsitlusi. Eesti teadusele tähendas Nõukogude okupatsioon uusi katkestusi ja ranget kontrolli, aga samuti imperiaalse dimensiooni tagasitulekut, mis kogu oma vastuolulisuses avas teadlastele ka uusi võimalusi. Suurt mõju avaldas ka kunsti ja teaduse suhete ümbermõtestamine alates 1960. aastatest. Teaduse ja tehnika kiire areng tõi kaasa nii kriitikat kaunite kunstide mahajäämuse tõttu kui ka uut huvi teadlaste ja kunstnike koostöö vastu.
Eesti kunstnikest seostus uue eksperimentaalse lähenemisega kõige selgemalt Ülo Sooster, kelle seosed teadusega on viimasel ajal üha enam huvi äratanud (Mägi 2016, Taidre 2017). Soosteri kõrval suhestusid oma loomingus teadusega eri viisidel mitmed mõjukad kunstnikud, nagu Tõnis Vint, Raul Meel ja Kaljo Põllu. Ülikoolides aitasid ajastuomasele kunsti ja teaduse dialoogile kaasa Tartu Riikliku Ülikooli kunstikabinet ja Eesti Riikliku Kunstiinstituudi üliõpilaste teaduslik ühing (Laanemets 2014). Nendega olid seotud ka tolleaegse kunstiuuenduse kesksed rühmitused (ANK ‘64, Visarid, SOUP ‘69).
Eesti taasiseseisvumine tõi teaduse ja kunsti suhetes kaasa uued murrangud. Kunst ja teadus vabanesid surve alt, aga lagunesid ka nõukogudeaegsed institutsioonid ja rahastusmudelid. Teadusasutuste palgal olevate kunstnike arv vähenes ja lõpuks kadusid need ametikohad hoopis, mida soodustas ka (digi-)fotograafia areng, ehkki praeguseni kasutatakse laborites, observatooriumides, arheoloogilistel kaevamistel jm info ülesjoonistamist ja visuaalset sünteesimist. Tänapäeval hõlmab kunstnike ja teadlaste koostöö üha enam ka loovuurimist. Nii on ka sellesse projekti olnud kaasatud Kristina Norman, kes on viimasel ajal tegelnud botaaniliste joonistustega just loomeuurimuse võtmes.
Kokkuvõtteks
Ühe olulisema õppetunnina on see projekt aidanud mõista, kui tähtis on loobuda harjumuspärastest lahterdustest. Oleme hakanud seadma kahtluse alla selget eristusjoont kunsti ja teaduse vahel, mõistes üha enam pildi rolli teadmiste loomisel ja teisalt teaduse mõju kunsti arengule. Nii mõnegi autori puhul võib olla tegemist ühtaegu nii teadlase kui ka kunstnikuga. Teaduse ja kunsti suhted on ajas muutuvad, nagu muutub ka piltide stiil ja arusaam teaduspildi tõeväärsusest. Teaduspildi heterogeensust suurendab selle žanriline mitmekesisus: Eesti kogudes leidub erineva eesmärgiga loodud pilte ekspeditsioonidel visandatud joonistustest kuni uhkete gravüürideni, laiemale lugejaskonnale tehtud illustratsioone, õppe-eesmärgil loodud materjale jne.
Näituse ja kataloogi keskmes on visuaalkultuuri põimingud meditsiini ning loodus- ja täppisteadustega. Pildi tähendus humanitaarteadustes jääb küll käesoleva projekti raamest välja, kuid on samuti oluline teema, nagu ka humanitaar- ja loodusteaduste omavahelised seosed. 19. sajandi loodusteadused ja meditsiin põimusid tihedalt füüsilise antropoloogia, etnoloogia ja arheoloogiaga, seeläbi aga ka rassiteaduste ja kolonialismi pärandiga. Teadusjoonistes avalduvad koloniaalsed suhted võiksidki perspektiivis olla üheks siinse teaduse ja kunsti põimingute kõige huvipakkuvamaks tahuks. Ühelt poolt puudutab see Vene impeeriumi ja selle kolooniate visualiseerimist. Teisalt muudab Eesti teadusjooniste pärandi põnevaks selle mitmetasandilisus, kuna eestlaste endi 20. sajandil loodud teadusjoonised ühtaegu nii vastandusid varasemale imperiaalsele ja koloniaalsele traditsioonile kui ka jäljendasid seda. Kõige ilmekamalt avaldub see etnograafiliste jooniste puhul, aga on täheldatav teisteski valdkondades. Seega võiksid teadusjoonised aidata paremini mõista eestlaste hübriidset enesekuvandit.
* Artikkel on loetav täismahus raamatus „Kunst või teadus“, lk 13–33.
Täielik kasutatud kirjanduse loetelu raamatus lk 33. – „Kunst või teadus“, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2022.
Kumu blogi 