Sürrealismil oli nõukogude aja Eesti kunstis mitmel viisil oluline roll. Ülo Sooster, üks järjekindlamaid ajaloolist sürrealismi läbi töötanud ja edasi arendanud kunstnikke, oli võtmefiguur nii 1950.–1960. aastate Eesti kui ka Moskva põrandaaluses kunstis ning andis sürrealismile nõukogude keskkonnas erilise tähenduse ja jõu. Samas muutus sürrealistliku pildikeele kasutamine 1960. aastate noorema põlvkonna kunstnike hulgas laialt levinud taktikaks, mis võimaldas osutada tegelikkuse keerulisematele, mitmetimõistetavatele dimensioonidele ning aitas vabaneda ametliku modernismi monumentaalsest staatilisusest. Sageli leidsid sürrealistliku tõlgenduse loodusmotiivid, mis pakkusid ühest küljest ideoloogiliselt ohutuid motiive ning andsid teisalt lõputu hulga võimalusi käsitleda maastikku või taimestikku maailma ja elu metafooridena. Soosteri põhimotiivideks jäid alati kadakas, kala ja muna. Need saarelooduse arhetüüpsed motiivid võimaldasid Soosteril süveneda nii kahepinnalise kujutamise saladustesse kui ka universumi algosa otsingutesse.
Kumu blogi 