Eesti maastikul leidub mitmeid loodusobjekte, mis on tuntuks saanud tänu kunstnikele, kuulsaimaks näiteks on ilmselt Wiiralti tamm Viljandimaal. Arvatavasti on aga vähesed kuulnud Eesti põhjarannikul asunud Hageni kividest, mis said nime baltisaksa maalikunstniku ja Tartu ülikooli joonistusõpetaja August Matthias Hageni järgi. Tänapäeva Läti aladel sündinud, kuid hiljem aastakümneid Tartus elanud ja töötanud Hagen külastas oma retkedel – võimalik, et ka Tartu ülikooli geoloogide innustusel – korduvalt Põhja-Eesti rannikut ja Lõuna-Soomet ning joonistas üles kohalikke pinnavorme ja rändrahne. Hageni kividena tuntuks saanud rändrahnudest sai tema loomingus korduv motiiv. Mitmed geoloogilisest huvist sündinud pildid jõudsid hiljem ka Tartu ülikooli kogudesse ja olid kasutuses õppematerjalina. Hageni loomingu seoseid 19. sajandil võimsalt arenenud geoloogiateadusega on esmakordselt vaatluse alla võetud Kumu 3. korruse projektiruumi näitusel „Maastikumaali geoloogia“, mis käsitleb geoloogia ja maastikumaali vastastikust mõju baltisaksa kunstis. Sellest, kus Hageni kivid asusid ja miks neid tänapäeval enam Eesti rannikult ei leia, kirjutab lähemalt Lauri Lenk.
Tartu Ülikooli raamatukogus on üheksa August Matthias Hageni 1834. aastast pärinevat joonistust nimedega „Tiskre“ ja „Põhja-Eesti rand“. Kõik need maastikud on leitavad kolme kilomeetri pikkusel rannalõigul tänapäeva Tabasalu ja Muraste vahel. Rannamõisas on Hagen teinud väikese kõrvalepõike kaldast eemale nn suurte kivide vööni – üks seal tehtud pilt on jõudnud ka Kumu näitusele „Maastikumaali geoloogia“.
Tilgu liivakallast on Hagen samuti joonistanud mitmest rakursist. Tilgu vana Kivisadama juures asunud kaht justkui lahku vajunud musta värvi hiidrahnu, mida hakati hiljem seostama Hageniga, on kunstnik edasi andnud nii kivide tagant merele vaadates kui ka vaatega eemalt kivide poole – sealjuures võib rahnude kõrval näha kedagi joonistamas. Sellest asukohast ongi tehtud üks Hageni joonistustest, mis on väljas ka Kumu näitusel.
Hageniga seotud kividest on juttu juba esimesena siinseid rändrahne uurinud baltisaksa geoloogi ja Vene Geograafiaseltsi ühe asutaja Gregor von Helmerseni 1882. aastal ilmunud uurimuses Venemaa rändrahnudest, kus ta nimetas seda kivikogumit Eestimaa uhkeimaks. Ise ta kahjuks looduses õiget kohta üles ei leidnud ning avaldas Hageni kivide pähe pildi ühest tavalisest rannakivide paarist Rannamõisa rannas – selle on omakorda üles korjanud ja edasi levitanud mõned hilisemad loodusraamatud.
Õigetest Hageni kividest on säilinud vähesel hulgal fotosid – enamik tänapäeva geoloogide ja loodusesõprade jaoks tundmatud. Segadust on tekitanud ka asjaolu, et varem mõisamaa järgi Rannamõisaks ning suuremas plaanis isegi Tallinnaks nimetatud paik kannab tänapäeval hoopis Tilgu, Ilmandu või Meriküla nime.
Hageni kivide läheduses on erinevatel aegadel asunud nii mõisa kalapüügikoht kui ka aadlike kivimurru ühisus koos oma väljaveosadamaga. Enne I maailmasõda peatusid sadamas suvised lõbusõidulaevad – ilusa ilmaga pühapäevadel jalutasid kividest mööda sajad Rannamõisa loodusesse suunduvad pealinna puhkajad. 20. sajandi alguses ehitati hiidrahnude kõrvale kivitööstuse direktori villa, mis 1933. aastal müüdi Eesti vabariigi piirivalvekordoniks. Kive on uurinud esimese vabariigi aegsed geoloogid.
Peale II maailmasõda muutus Soome poole vaatav merekallas rangeks piiritsooniks. Ajaleht Harju Elu kirjutas 1958. aasta veebruaris kavatsusest võtta looduskaitse alla kaks Hageni kividena tuntud nurgelist hiidrahnu. Seejärel kivid aga lõhuti. Allesoleva info põhjal võib oletada, et nõukogude piirivalve vaatlusposti lähedal mõõtmisi ja märkmeid tegevad looduskaitsjad tõmbasid oma naiivsuses ise õnnetuse kaela, võib-olla mainiti ka vanu baltisaksa nimesid. Teemeister lõhkas jääaegse loodusmonumendi, osa kivitükke veeti teetäiteks minema. Kohapeal üritati ka killustikku teha, kuid kõva porfüriit rikkus kõrvalasuvast vanast kivitööstusest toodud paepurustamise masina – suur osa musti kamakaid on siiani kaldavõsas alles. Piinliku loo varjamiseks anti kunstniku nimi naabruses asuvale Tilgu kivikülvile. Teemat guugeldades võib Rannamõisa ja Tabasalu piirilt merest leida ka kolmandad „valekivid“ – põnev aines on aastatega kasvanud ja veereb omasoodu.
Veel 20. sajandi alguses tunti Hageni suurimat kivi ka Rannamõisa Suurkivina. Pärimuse järgi oli see kivi nelja mehe kõrgune (7 m) – hea maamärk kalameestele ning tõeline välgumagnet; tänapäeval aga parim kerisekivimaterjal sellele, kes rannast tükikese kaasa julgeb võtta. Siiani on alles ka Hageni kivide kolmas osa – 1902. aasta fotol vasakust servast osaliselt paistev, plahvatuses põrutada saanud mõne meetri kõrgune „kiila vanamehe pea“.
21. jaanuaril kell 15.00 toimub vestlus näitusel „Maastikumaali geoloogia“, mille raames vaadatakse lähemalt projektiruumi väljapanekut ja uuritakse, kuidas seostuvad maateaduse ajalugu ja maastikumaal. Näitusest ja eksponeeritud ajaloolistest kollektsioonidest ning piltide ja esemete, teadlaste ja kunstnike lugudest räägivad Tartu Ülikooli loodusmuuseumi geoloogiliste kogude peavarahoidja Mare Isakar ning näituse kuraatorid Kadi Polli ja Kristiina Tiideberg.
Kumu blogi 