Kui Tartu keiserliku ülikooli esimene rektor füüsik Georg Friedrich Parrot avaldas 71-aastaselt Peterburi teaduste akadeemia bülletäänis kirjutise „Imatra kivide füüsiliste omaduste uuringud“, oli ta jõudnud ringiga saksa natuurfilosoofi Friedrich Schellingi mõtteni „Teadus vajab sidet kujutlusvõimega, et anda tiivad füüsikale“. Parrot kirjutab: „Loodusest ja teadusest kirjutamine peab olema ka esteetiline ja tunnetele mõjuv. Loodusele ei saa läheneda ainult intellektuaalselt, vaid sellega peab tekkima ka emotsionaalne side. Ja füüsik ei pea looduse ilu kõrvale jätma, vaid vastupidi, ühendama oma põhjalikemates uurimustes ilutunnetuse ja vaatleva vaimu.“
Parrot toob esile, et paljude Imatra kose läheduses leiduvate kivide regulaarne struktuur on niivõrd silmatorkav, et muidu haritud inimesed, kes ei tunne looduse protsesside toimimist, peavad neid sageli kunstiteosteks. Parrot möönab, et eriti kivide ümarates vormides silma hakkav korrapära avaldab tõepoolest muljet ning pani ka teda neid üles joonistama. Seejuures ei üritanud ta sugugi neid kive ilustada: Parroti loodud jooniste järgi tegi litograaf Wilhelm Pape avaldamiseks illustratsioonid, kuid Parrot jälgis isiklikult, et need oleksid täpsed ja esitatud loomulikus mõõtkavas.
Allikas: Epi Tohvri, Romantismiajastu loodusteadlane Georg Friedrich Parrot. – Kunst või teadus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2022, lk 80.
Kumu blogi 