Kumu Dokumentaali seansid toimuvad kolmapäeviti algusega kell 18.00 Kumu auditooriumis ja on publikule tasuta. Kumu auditooriumi programmijuht Mare Pedanik annab täpsema ülevaate Kumu Dokumentaali kevadhooajast.
Kumu Dokumentaal avab 2023 hooaja persoonifilmiga Ennio Morriconest. Film kannab pealkirja „Ennio. Maestro“ ning kujutab endast kahte ja poolt tundi vaimustavaid lugusid meloodiate sünnist, koostöödest, elust, tunnetest, edust, aga ka pettumistest. Meie kõigi õnneks salvestas Oscari võitnud režissöör Giuseppe Tornatore põhjaliku intervjuu 91-aastase legendaarse itaalia helilooja ja dirigendiga veidi enne maestro surma 2020. aastal. Kohtume äärmiselt sooja, tundeküllase, erudeeritud, hingestatud ja köitva jutukaaslasega. Intervjuu ja kaasaegsete kommentaarid on pandud dialoogi Morricone muusikaga ning tulemuseks on elamus, mis puudutab. Morricone on loonud muusika rohkem kui viiesajale filmile ja teleseriaalile, aga kirjutanud ka sümfoonilisi ja kooriteoseid. Kõige tuntum on tema koostöö vesternide režissööri Sergio Leonega („Hea, paha ja inetu“, „Ükskord Metsikus Läänes“ jpt).
Filmiõhtu juhatab sisse 2022. aasta PÖFFi parima filmimuusika auhinna pälvinud helilooja Tõnu Kõrvits.
„Punkar ja poeet. Patti Smith“ – sellist pealkirja kannab film ameerika lauljast, heliloojast, luuletajast ja kunstnikust, ühest esimestest rokkmuusika naisstaarist, pungi ristiemaks hüütud Patti Smithist (Patricia Lee Smith). Oma ainupärase stiiliga muusikas, kirjanduses, aga ka moes muutis ta terve põlvkonna arusaama seni kehtinud reeglitest. Hetkest, kui 20-aastane juba üksjagu elu näinud mässuline Patti maandub 1967. aastal New Yorgi lennujaamas, kohvris vaid paar riidehilpu ja Arthur Rimbaud’ luuleraamat, asub ta ennast teostama. Ta kohtub Robert Mapplethorpe’iga, kes pole veel fotograaf, kuid kellel on mõlema jaoks piisavalt ambitsiooni. Nende sõprus ja teineteisemõistmine on eluaegne.
Patti Smithi hääl kostab kõikjale ja äratab tähelepanu. Tema lavalaudadel esitatud poeesiast ja lauludest on lummatud nii Andy Warhol, Janis Joplin, Jimi Hendrix kui ka Allen Ginsberg ja William Burroughs. Dokumentaal on kaasakiskuv, rohke informatsiooniga, kiire ja tihe.
Filmi juhatab sisse punkkultuuri uurija ja etnoloog Aimar Ventsel.
„Inimeseks olemisest. Roy Andersson“ on rännak, mis viib meid Rootsis elava kinolegendi koju ja stuudiosse, kus sünnivadki kõik tema filmid. Andersson on – nagu tema suur eeskuju Federico Fellini – tunnetanud nn väikese inimese olemust paremini kui ükski teine tema kaasaegsetest kolleegidest. Anderssoni kuulus „elavate“ triloogia – „Laulud teiselt korruselt“ (2000), „Teie, kes te elate“ (2007) ja „Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle“ (2014) – räägib just väikese inimese väikestest naudingutest ja tapvalt nukratest väikestest läbielamistest. Tema filmiuniversumi keskmes on kaamete nägudega tegelased hallivõitu maastikel, kes satuvad absurdsetesse olukordadesse. Need kummalised võõristust tekitava olekuga tegelased tema filmides oleme meie. Muusikavideotega silma paistnud Fred Scotti dokumentaalfilm võtab vaatluse alla Anderssoni viimase filmi „Lõputusest“ (2019) üsna piinarikka valmimisprotsessi. Nagu praktiliselt kõik vanameistri viimased filmid, valmis ka see tema enda Stockholmi korterstuudios ja selles on kasutatud vana head trompe-l’œil ehk optilise illusiooni tehnikat, kus fassaad ehitatakse üles väiksemas mõõdus ja võetakse üles nii, et paistaks ekraanil tavamõõdus. Filmimise käigus avaneb meile Anderssoni geeniuse olemus. Kui võttegrupp ootab filmi lõpetamist, soovib režissöör ikka ja jälle teha kordusvõtteid, pannes niimoodi kogu meeskonna suure surve alla ja linateose õigeaegse lõpetamise küsimärgi alla. Valulise protsessi tulemuseks on Veneetsia festivalil võidetud parima režissööri Hõbelõvi. Kuigi Andersson lubab korduvalt, et „Lõputusest“ jääb tema viimaseks täispikaks teoseks, ei usu teda keegi. Filmi juhatab sisse raadioajakirjanik ja filmikriitik Tõnu Karjatse.
Maailm oleks parem koht kui suudaksime kaasas käia mõtteviisiga, millest lähtub ikoonilise brändi Mother of Pearl teerajaja, moedisainer Amy Powney, kelle eesmärk on luua kõikidel tasanditel eetiline ja jätkusuutlik moekollektsioon. Film „Ümberkujundatud mood“ on silmiavav lugu moetööstusest, mis piltlikustab, kuidas täna ostetud riided kujundavad meie homset maailma. Film jälgib noore disaineri toimetamisi peale seda, kui ta võidab Vogue’i aasta parima noore disaineri ihaldatud auhinna ning otsustab kasutada saadud raha oma eesmärgi elluviimiseks. Eesmärgiga olla orgaaniline, jälgitav, loomade heaolu eest seisev ja minimaalse tootmisjalajäljega, viib ta teekond Uruguaisse, Peruusse ja Austriasse. Lahendada tuleb järjest keerukamaid logistilisi ja eetilisi takistusi, sest kuskil ei toimu tootmisprotsess algusest lõpuni jätkusuutlikuna.
Aasta esimese poole programmi koondame tavaliselt mitmeid arhitektuuriga seotud filme. Nii ka seekord ning meie tähelepanu on Hollandil ja Taanil. „Tark ei torma“ vaatleb arhitekt Herman Hertzbergeri „linn linnas“ kavandatud Centraal Beheeri kindlustusfirma büroohoonet Apeldoornis Hollandis, mida peetakse strukturalismi üheks paremaks näiteks. Esimese demokraatliku büroohoonena tuntud kompleksi hinnati just ruumide vaheliste vabade pindade ja avatud alade tõttu, mida töötajad said kasutada üksteisega suhtlemiseks ja sotsialiseerumiseks. Ühiskond ja väärtused muutuvad, hooneid pureb ajahammas ja nad jäävad unarusse. Nüüdseks on teada, et kunagist kindlustuskompanii hoonet hakkab ümber ehitama arhitektuuribüroo MVRDV. Kas hoone arhitektil on lootust seista oma loomingu algsete printsiipide säilitamise eest? Hertzberger on kirglik, tagasihoidlik ja hea huumorimeelega mees, kelle nägemus sellest, mida arhitektuur inimestele ja ühiskonnale tähendab, on väärtuslik siiani.
Film „Homse taeva all“ tutvustab viimati mainitud arhitektuuribüroo MVRDV ühte kolmest asutajast ja peamist arhitekti Winy Maasi, kes on lisaks urbanist, maastikuarhitekt ja professor. Filmi režissöör Jan Louter jälgib loojat paari aasta jooksul nii ehitusplatsil, büroos, läbirääkimistel kui ka ülikoolis õppejõuna ning nähtu toob esile Maasi mõju kaasaegse arhitektuuri arengule. Ta disainilahendused pakuvad tulevikulinna (nt vertikaalne linn) jaoks uuenduslikke võimalusi. Näeme geoloogiast inspireeritud, taimedega kaetud Valley-nimelise kolmest pilvelõhkujast koosneva elamukompleksi ehitust Zuidases Amsterdamis; Boijmans Van Beuningeni muuseumi kunstikogu uhke hoone Depot kerkimist Rotterdamis, aga ka projektide kulgu Koreas ja Hiinas. Filmiõhtule teeb sissejuhatuse režissöör Jan Louter.
Taani osas vaatame moodsa arhitektuuri ja disaini suurkuju Arne Jacobseni (1902‒1971) persoonifilmi „Arne Jacobseni modernne Taani“, mis on ülevaade tema elust ja karjäärist alates 1929. aasta mängulisest tulevikumaja kavandist kuni omal ajal kritiseeritud, ent praeguseks ikooniliseks muutunud läbikomponeeritud SASi hotellini (Radisson Collection Royal Hotel) Kopenhaagenis. Ta looming oli oma ajast eest ja seetõttu toona raskesti mõistetav, kuid nüüdseks on tema projekteeritud ühiskondlikud hooned uuendusliku Taani arhitektuuri ja disaini lahutamatu osa. Filmile teeb sissejuhatuse režissöör Lars Rønnow Torp.
Taani nüüdisaegse arhitektuuri olulist tegijat tutvustab dokumentaal „Dorte Mandrup. Teistsugune teadmine“. Marc-Christoph Wagner alustas jutuajamisi lähiajaloos Skandinaavia arhitektuuri staariks tõusnud ja hulganisti rahvusvahelist tähelepanu pälvinud Taani nonkonformistliku ja humanitaarse naisarhitekti Dorte Mandrupiga 2017. aastal. Tihe, rohke ja sisuka tekstiga persoonifilm avab arhitekti sisemaailma ja tegevusvaldkondi, arutleb tänapäeva arhitektuuri tähenduse, olemuse, tingimuste ja tuleviku üle. Kas arhitektiks olemises peitub misjonärikutse? Kas arhitekt saab muuta maailma oma tegutsemisega siin ja praegu? Oluline on piiride nihutamine ning et see, mida sa teed, ei oleks sentimentaalne ega jäljendaks olemasolevat. Me elame praegu ja olevik peab end väljendama. „Läks palju aastaid, enne kui mõistsin, et teadmised, mida ei saa panna sõnadesse, on sama olulised kui kirjalik või suuline argument. See on teistsuguse teadmise teadvustamine,“ on Mandrup mõtisklenud.
Kolmas Taanit puudutav film tegeleb tänapäevase linnastruktuuri lahtimõtestamisega. „Maailma parim“ arutleb Kopenhaageni üle, mida on aastaid peetud üheks elamisväärsemaks, kaasavamaks ja loomingulisemaks linnaks maailmas. Kas see on ikka nii ka praegu ning mis on selle hind? Tundub, et hetkel on kunagine särav näide humaansest ja kõigile kättesaadavast linnast saanud rikaste privileegiks. Režissöör Hans Christian Posti järjekordne linnauurimuslik dokumentaal vaatleb Kopenhaageni arengu viimase kolmekümne aasta edusamme ja tagasilööke, selle üldisi dilemmasid ning püstitab küsimuse, milline võiks olla 21. sajandi linn.
Seda, et Bauhausi mõju rändas Euroopast kaugele üle ookeani, kinnitab paljude teiste näidete hulgas ka Ameerika arhitektide, vendade Samuel G. ja William B. Wieneri looming. 1931. aasta reis Euroopasse ja Bauhausis nähtu vaimustas ning mõjutas vendi sügavalt. Peale kodulinna naasmist said neist kõige novaatorlikumad ja produktiivsemad arhitektid USA lõunaosas. Nad muutsid Shreveporti (Louisiana) rahvusvahelise modernistliku arhitektuuri ja disaini keskuseks. 1930.–1960. aastatel projekteerisid vennad hulganisti elamuid, äri- ja ühiskondlikke hooneid, millest paljud on säilinud siiani (nt Fairfield Building, 1925; Kings Highway Christian Church, 1925; David Flesh House, 1936; A. Jack Tullos House,1954 jpt). Nende looming ja pärand, mis on ülekohtuselt omamoodi varju jäänud, on kenasti kokku võetud filmis „Ootamatu modernism. Vendade Wienerite arhitektuur“.
„Habras mälu“ on lugu sellest, kuidas noor režissöör leiab oma Alzheimeri tõves vanaisa, Ukraina Odessa filmistuudios töötanud operaatori Leonid Burlaka (snd 1938) 1960. aastatest pärit fotoarhiivi ning püüab selle võluva, ent osaliselt hävinud materjali digiteerimise kaudu säilitada üht osa Ukraina filmiajaloost. Kas nende arhiivimaterjalide abil on võimalik mingil määral jäädvustada ka vanaisa halastamatult kiirelt hääbuvat mälu? Intiimne ja emotsionaalne dokumentaal „Habras mälu“ on noore filmitegija Ihor Ivanko tundlik ja mõtlik rännak kollektiivse ja isikliku mälu radadel. Filmi juhatab sisse fotograaf Aap Tepper.
Ainult ime võib päästa 1932. aastal asutatud maailma vanima amatöörifilmiklubi Bradford Movie Makersi Põhja-Inglismaal lõplikust hävingust. Aga vahel juhtubki imesid, nagu filmis „Amatööride punt“. Klubi peamiselt töölisklassist pärit liikmeskond vananeb, noori peale kasvamas pole, Bradford linnana vaesub. Klubi on siiski paik, kus kõik on võrdsed. Lõputute teejoomiste ajal klammerdutakse meeleheitlikult unistuste ja üksteise külge. Vaadatakse filme, heietatakse eredaid mälestusi vanadest headest aegadest, vaieldakse ning virisetakse kino, poliitika ja üldse elu üle, räägitakse üha kasvavatest raskustest ja klubi rõhuvatest võlgadest. COVID on pannud proovile ka kõige suuremad entusiastid. Legendaarse Hollywoodi muusikafilmi „Oklahoma“ uusversiooni väntamisel tabavad klubiliikmed ennast sageli mõttelt, kas taolisel rituaalsel kooskäimisel on veel tulevikku. See on tragikoomiline dokumentaalfilm unistamisest ja inimloomusest, mis vajab sotsiaalset läbikäimist. Film on armsalt soe ja vaimukas, samas ka kurb ja sügavalt liigutav, kus peategelasteks on head ja ausad inimesed, keda aitab elus edasi vaimukus, üksteise märkamine ja hoidmine.
Oscariga tunnustatud Saksa filmirežissööri Volker Schlöndorffi esimese dokumentaalfilmilavastuse „Metsamees“ keskmes seisab Tony Rinaudo, Austraalia agronoom ja misjonär, kes on oma elu pühendanud Aafrika metsade päästmisele.
Tänu 1981. aastal Aafrikasse elama läinud Rinaudo nutikale tegutsemisele metsade päästmise nimel, on ta taastanud usu sealses meeleheites põllumajanduses, mis on pikalt virelenud sotsiaalsete probleemide ja ebavõrdse kohtlemise küüsis. Koos võttemeeskonnaga näeme „metsamehe“ Rinaudo igapäevast rasket tööd ja võitlust selle nimel, et kõrbestumas Saheli piirkond Põhja-Aafrikas lööks taaskord rohetama. Tony Rinaudot autasustati 2018. aastal alternatiivse Nobeli preemia ehk Right Livelihood Awardiga.
Kumu blogi 