Kumu 5. korruse kaasaegse kunsti galeriis avati hiljuti näitus „Mälu arheoloogid. Kunstikogu Vitols Contemporary“. Tegemist on esimese põhjaliku sissevaatega Baltimaade ühte huvitavamasse kunstikogusse, mis keskendub Ida- ja Kesk-Euroopa kaasaegsele kunstile ja kuhu kuulub ligi 1000 teost enam kui 150 autorilt. Kollektsionääride Irina Vītola ja Māris Vītolsi sõnul on kogu ajendatud nende huvist Ida- ja Kesk-Euroopa regiooni sotsiaalsete ja poliitiliste muutuste vastu pärast Berliini müüri langemist 1989. aastal. Samuti tõstavad nad esile piirkonna kultuurilist mitmekesisust. Näitusel on väljas teosed Lätist, Rumeeniast, Poolast, Venemaalt, Tšehhist, Leedust, Eestist, Gruusiast, Slovakkiast, Albaaniast ja Ukrainast. Kogujatega vestles lähemalt näituse kuraator Eda Tuulberg.
Rääkige oma professionaalsest taustast ning suhetest kunsti ja kultuuriga. Kuidas teist said kaasaegse kunsti kogujad?
Irina Vītola: Pärast kaheksat aastat juuraõpinguid Lätis ja Šveitsis töötasin avaliku halduse valdkonnas – juhtisin mitmesuguseid kohalikke ja rahvusvahelisi kultuuriprojekte. Mārisega kohtusin 30 aastat tagasi, kui ta õppis Läti Ülikoolis politoloogia osakonnas. Kunst hakkas meid sügavamalt huvitama pärast millenniumivahetust. Meie ühine armastus kaasaegse kunsti vastu kujunes välja palju laiemast huvist nüüdiskultuuri vastu, mis peale kujutava kunsti hõlmab ka muusikat, teatrit, tantsu, kirjandust, filmi, arhitektuuri ja muud. Viimase 20 aasta jooksul oleme aktiivselt osalenud mitmesugustes kultuuriprojektides ja teadlikult vältinud piirdumist mõne konkreetse kunstiliigiga. Kunstivormide vahelised piirid on tänapäeval hägustumas. Ka oma kunstikogu loomisel oleme lähtunud laiemas rahvusvahelises kultuurikeskkonnas välja kujunenud kunstitajust ja mõtteviisist.
Māris Vītols: Nagu paljud teised kunstikogujad, hakkasime meiegi kunsti ostma puhtpraktilistel eesmärkidel, põhiliselt oma kodu ja büroo kaunistamiseks. Me ei mõelnud üldse, et sellest võiks välja kasvada kunstikogu. Ent kunstis peituv magnetism sünnitab tõelise kire, millest saabki kogumise algimpulss. Igasugune kollektsioneerimine on algul alati teataval määral korratu ja süsteemitu ning suuresti tundmuslik, meeldivusest lähtuv tegevus. Süstematiseerimine tuleb hiljem, kui hakatakse teadlikult kogu looma.
Millistele põhimõtetele tuginevad teie otsused kollektsiooni uute kunstiteoste valikul?
Māris Vītols: Minu arvates seisneb kaasaegse kunsti suurim väärtus selle ambivalentsuses, avatuses erinevatele tõlgendustele. Viis, kuidas inimene mõnd kunstiteost tajub, ei sõltu kunagi üksnes sellest, mida ta näeb või kuuleb, vaid meeltega tajutav otsib alati kompromissi kõigi varasemate teadmistega, mida püütakse teosega siduda, et tõlgendada seda võimalikult laialt. Mida laiemad on meie teadmised, seda enam püüame kaevuda kunstiteose süvakihtidesse, et avada selle kõikvõimalikke tähendusi. Kui mõni teos paneb mõtted liikuma erinevates, vahel isegi täiesti vastandlikes suundades, ja tunned sundi ikka ja jälle selle juurde tagasi pöörduda, selle üle mõtiskleda ja mõtteid vahetada, on see tõenäoliselt väga mõjuv kunstikogemus.
Irina Vītola: Māris läheneb kunstile peamiselt ratsionaalselt, minu jaoks on aga kunstiteose tajumisel olulisem, kas see äratab emotsioone. Täiendame teineteist suurepäraselt ja meie kogu erineb paljudest institutsionaalsetest kollektsioonidest, kuna see on palju isiklikum. Meie kunstivalik mitte üksnes ei kajasta aktuaalseid sündmusi, vaid peegeldab ka meie kui kollektsionääride subjektiivset maitset ja huumorimeelt ning meie isiksuste erinevaid tahke; need teosed illustreerivad meie väärtusi ja huvide ringi ning räägivad lugusid, mis on meile olulised.
Māris Vītols: Kuna teeme kõik kunstioste puudutavad otsused koos, sünnivad need kompromisside ja üksikasjalike arutelude tulemusena. Viimastel aastatel on meie kunstivalikud kindlasti muutunud läbikaalutumaks ja teadlikumaks ning lähtuvad põhjalikumast uurimistööst. Võrreldes algusaastatega on need vähem impulsiivsed. Kunstikogu loomist võib võrrelda raamatu kirjutamisega – praeguseks oleme jõudnud faasi, kus põhisisu on juba paigas. Uute teoste omandamine meenutab üha enam juba valmis kirjutatud raamatule vajalike ääremärkuste lisamist ning nende tööde valikul on oluliseks kriteeriumiks, kas ja kuidas need täiendavad ja kommenteerivad kogus juba olemasolevaid teoseid.
Millal võtsite fookusesse Ida- ja Kesk-Euroopa kaasaegse kunsti, mis on loodud pärast 1989. aastat? Kuidas te seda regiooni määratlete ja mis teid selle juures huvitab?
Irina Vītola: Tegime selle otsuse koos umbes 15 aasta eest. Kaalusime parajasti Jaapani fotograafi Nobuyoshi Araki ühe teosesarja ostu ja mõtlesime, kuidas see meie kogule väärtust lisaks. Selle arutelu tulemusena jõudsime aga järeldusele, et kollektsioon vajab ühtset kontekstuaalset raamistikku. Jätsime Nobuyoshi Araki fotod tollal ostmata, otsustades, et kollektsioonil peab olema kindel fookus, ja oleme sestsaadik seda suunda distsiplineeritult järginud, kaldudes kõrvale vaid üksikutel juhtudel. Alates 2022. aastast asub meie perekonna kollektsioon Riia Kaasaegse Kunsti Keskuses (CAC) ja kunstikogul on ka uus nimetus: Vitols Contemporary.
Māris Vītols: Kollektsiooni tuumaks on Ida- ja Kesk-Euroopa kaasaegne kunst, mis on loodud pärast 1989. aastat ning uurib erinevate visuaalkunsti vahendite kaudu sotsiaalseid ja poliitilisi muutusi ja kultuurilist mitmekesisust selles regioonis alates Berliini müüri langemisest kuni tänapäevani. Meie jaoks ei ole see piirkond mitte ainult geograafiline üksus, vaid palju laiem ajalooliste, poliitiliste, majanduslike, riigikaitseliste, religioossete ja kultuuriliste kihistuste väli. Meie ellusuhtumine on kujunenud selle kultuuriruumi sümboolsetes piirides ja siin on meie ajaloolised juured. Iga kultuuriline väljendus kujutab endast varasemate kultuuriliste märkide teatavat kombinatsiooni, mis suuresti määrabki selle, kuidas me kunsti tajume. Ida- ja Kesk-Euroopa regiooni puhul on oluline mõista selle mitmekülgsust. See pole kindlasti homogeenne tervik, vaid hõlmab väga erinevaid kultuure ja väärtusi. Enam kui 30 aastat pärast Berliini müüri langemist on see regioon nüüd taas kogu maailma tähelepanu keskpunktis Venemaa sissetungi tõttu Ukrainasse. Sõda Ukrainas isoleerib Venemaa ja Valgevene paljudeks aastakümneteks muust regioonist ning näeme, kuidas uus poliitiline raudne eesriie lõikab läbi kõik kultuurisuhted nende kahe riigiga. Sõja põhjustatud surma ja hävingu taustal tugevnevad kultuurisidemed ja -koostöö Ukraina ja muu maailma vahel. Väga tõenäoliselt suureneb Vene kunstielus dissidentliku underground’i roll ja ilmnevad intellektuaalse vastupanu vormid, mis sarnanevad kommunismiajaga, kui korraldati korterinäitusi ja avameelseid kultuurivestlusi peeti üksnes köögilaua ümber.
Kas Ida-Euroopa kunst ja kultuur erineb veel praegugi Lääne-Euroopast? Milles need erinevused teie arvates avalduvad?
Irina Vītola: Kui võrrelda Ida- ja Lääne-Euroopa kaasaegset kunsti, siis peamine erinevus seisneb kunstihariduse traditsioonides. Erinevalt Lääne kunstiülikoolidest keskendutakse meie regioonis paljudes kunstiakadeemiates endiselt kunstnikele vajalike oskuste ja tehnikate õpetamisele. Viimastel aastatel oleme küll märganud, et olukord on muutumas ja Ida-Euroopa kunstnikke tunnustatakse rahvusvaheliselt üha enam nende kunstiliste ideede eest. Kunstniku jaoks on põhiküsimus, kust saada oma tööde jaoks ideid. Ida- ja Kesk-Euroopas on inimestel ikka veel palju argiprobleeme, mis võivad olla viljakaks pinnaseks värsketele ja põnevatele tähelepanekutele ja ideedele. Oleme aga täheldanud, et kõige selgemini väljenduvad Lääne ja Ida vahel endiselt püsivad kultuurilised erinevused selles, kui erinevalt siinne ja sealne publik tajub sama kunstiteost. Eriti kehtib see kaasaegse kunsti puhul.
Māris Vītols: Ida-Euroopa ja Lääne kultuuriruum on erinev ja arvan, et oleks naiivne mõelda, et viimase kolmekümne aastaga on ületatud kultuuris külma sõja ajal kujunenud võõrdumine. Selleks kulub palju kauem. On mõned erandid, kuid üldiselt on Ida-Euroopa regiooni kunst Lääne kunstiinstitutsioonide jaoks suuresti kaardistamata ja läbi uurimata territoorium. Pole juhuslik kokkusattumus, et tänapäeva kunstnikud, kes on oma töödes neid kultuurilisi erinevusi esile toonud, on saavutanud läänemaailmas kõige suuremat edu, nt fotograaf Boriss Mihhailov ning videokunstnikud Deimantas Narkevičius ja Anri Sala. Meie kunstikogu üks eesmärke on aidata see lõhe ületada ja luua dialoogi võrdsete vahel, eksponeerides meie regiooni kunsti võimalikult palju Lääne kunsti kontekstis.
Kas sooviksite esile tuua veel mõningaid just Ida- ja Kesk-Euroopa kunstile omaseid probleeme või ideid? Kas teie arvates saab rääkida nn Ida-Euroopa esteetikast?
Māris Vītols: Poliitiliste ja kultuuriliste erinevuste tõttu on ajalooliselt keeruline määratleda kogu piirkonna jaoks ühist esteetiliste ideede kogumit, kuid ühiseid elemente siiski leidub. Sotsialismiajal omandasid paljud nõukogude korra suhtes kriitiliselt meelestatud kunstnikud täiuslikult „aisopose keele“, mis tähendas, et kõige tähtsamad asjad oli kunstis varjatud, peidetud n-ö ridade vahele. Paljuski on selline otsekui varjevärvuse alla peidetud, rafineeritud ja sageli irooniline ideede väljendamise viis meie regiooni sotsiaalselt ja poliitiliselt tundlikus kunstis tänaseni säilinud, vastandudes Lääne kunstile, kus kriitilised mõtted öeldakse välja avameelselt ja otse. Veel üks nähtus, mida pean iseloomulikuks just meie piirkonna kunstile, on suund, mida võiks nimetada „poeetiliseks kontseptualismiks“ ja mis avaldub teostes, kus maalikunstiesteetika põimub kujundlikkuse, metafooride ja kirjanduslike viidetega.
Kas nõustute, et kunstikogumine on üks kultuurimälu kujundamise viise?
Māris Vītols: Tänapäeval säilitatakse nii materiaalset kui ka immateriaalset kultuuripärandit nn mäluasutustes: muuseumides ja nende varahoidlates, arhiivides ja raamatukogudes, kes on kõik suurel määral meie partnerid. Laename oma kollektsioonist sageli teoseid eri riikide muuseumide näitustele; näitusekataloogid saadetakse raamatukogudesse, kus need on kõigile kättesaadavad. Samuti oleme lõpetamas oma kunstikogu digiteerimist ja veebisaidi loomist, mille kaudu kunstiteadlased saavad kogule ligi pääseda. Kunstikogu peab vastama ka teatavatele nõuetele teoste professionaalseks säilitamiseks. Meie jaoks on iga kunstiteos teataval määral ka isikliku mälu kehastus. Kunstnike teostes olevad minevikujäljed transformeeruvad meie endi mälestusteks ja meenutusteks. Kogu luues pöörame tähelepanu ka mineviku ja oleviku seostele. Üks põhjusi minevikku mäletada seisneb selles, et mälestustes peitub asju, mis on meie jaoks endiselt olulised. Kunst aitab meil olnut meenutada ja mõjutab paratamatult ka seda, kuidas me mõtleme tänapäevasündmustest.
Irina Vītola: Vahel olen kunstiteost vaadates kogenud Prousti madleenikoogi efekti: mõni maal, foto või muusikapala kutsub tahtmatult esile elavaid mälestusi ja aitab rekonstrueerida ammu ununenud sündmusi. Selline kogemus loob teosega tugeva isikliku seose ja on kindlasti nii mõnegi töö puhul põhjuseks, miks see on meie kogusse valitud.
Millistel kunstimessidel püüate alati osaleda? Kas jälgite kindlaid muuseume, näituseprogramme või kuraatoreid? Kuidas avastate uusi kunstnikke ja teoseid?
Māris Vītols: Tähtis on leida hea tasakaal mitmesuguste kaasaegse kunsti sündmuste vahel. Tean, et nii mõnedki kunstimaailma asjatundjad on kunstimesside suhtes kriitilised. Meie usume, et ka kunstiturgu tasub uskuda, ning sellepärast külastame regulaarselt Art Baseli, FIACi ja ARCOmadridi messe. Ent väga oluline on kunstituru kogemusi tasakaalustada biennaalide, muuseumide, näituste, kunstnike ateljeede ja heade kunstigaleriide külastamisega.
Irina Vītola: Tean kunstiprofessionaale, kelle jaoks on kõige tähtsam mõõdupuu see, kui mitut „Documenta“ näitust nad on külastanud. Nendega ei suuda me kindlasti sammu pidada. See hiigelnäitus toimub iga viie aasta tagant Saksamaal Kasselis ning tänavune „Documenta“ oli meie jaoks alles neljas.
Māris Vītols: Hea ja halva kunstniku erinevus seisneb selles, et heal kunstnikul on vähemalt üks hea töö, aga halval pole ühtegi. Üks hea teos on juba piisav põhjus, et noorele kunstnikule tähelepanu pöörata. Nii avastasime näiteks aastaid tagasi Eva Koťátková ja Mircea Nicolae.
Kuidas positsioneerite ennast teiste selle regiooni kunsti kogujate suhtes? Kas hoiate silma peal mõnel selle piirkonna kunstile keskenduval kunstiasutusel ja nende näituseprogrammidel?
Māris Vītols: Oma kogu loomise algusaegadel olime Euroopas ainsad, kes süstemaatiliselt keskendusid postsotsialistliku Ida- ja Kesk-Euroopa kaasaegse kunsti kogumisele. Mõni aasta hiljem pandi alus kahele sarnaste eesmärkidega ettevõttekollektsioonile: Deutsche Telekomile kuuluv Art Collection Telekom Saksamaal ja Erste Bank Groupi kollektsioon Kontakt Collection Austrias. Meil on nende kogudega head suhted ja ehk korraldame edaspidi nendega ka ühiseid näituseprojekte. Oleme märganud, et ka suurte muuseumide, nagu MoMA, Tate, Pompidou keskus, Stedelijk, Kiasma jt huvi Ida- ja Kesk-Euroopa kaasaegse kunsti vastu on suurenemas.
Kui sageli loote enne kogusse uue teose omandamist kunstnikuga vahetud suhted?
Irina Vītola: See on see igipõline küsimus, et mis oli enne, muna või kana. Kunstis on esikohal alati teos. Väga harvadel juhtudel oleme kohtunud mõne kunstnikuga enne tema teose omandamist. Mitme kogus oleva teose autoreid oleme kohanud hiljem ja vahel saanud nendega headeks sõpradeks. Aga enamikku oma kollektsiooni autoritest me isiklikult ei tunne.
Kas teate juba ja olete nõus avaldama, mis või kes teil veel puudu on?
Irina Vītola: Kogus leidub proportsionaalselt vähem teoseid meie regiooni geograafiliselt kaugematest riikidest, ennekõike Balkanimaadest pärit kunstnikelt. Lähiaastatel soovime teha eraldi tutvumiskülastusi riikidesse, mida me pole veel külastanud.
Māris Vītols: See ei tähenda muidugi, et meie käsutuses poleks muid vahendeid, mis aitavad meil orienteeruda ka nende riikide kaasaegses kunstis, kuhu me ise pole seni jõudnud. Antropoloogilised „uurimisretked“ ei olegi tegelikult vajalikud. Saame regulaarselt teavet sotsiaalvõrgustikest ja meile saadetud meilidest. Väga kasulikud on ka kontaktid regiooni kuraatoritega, kes on huvitatud kaasaegsest kunstist. Kogu edasiarendamisele mõeldes oleks vaja seda täiendada näiteks tegevuskunstil ja helil põhinevate teostega, mis on minu arvates praegu alaesindatud.
Māris, kuidas see juhtus, et hakkasite ise näitusi kureerima, ja kas kuraatoritööl ja kunstikogumisel on puutepunkte?
Māris Vītols: Kogumise ja kureerimise vahel tundub olevat teatav vastuolu. Kogumine kätkeb peamiselt soovi kunstiteost omada ja seda endale hoida ning teataval määral kunstikogemusi kontrollida ja privatiseerida. Lõpuks siiski õpid oma sidet kunstiteostega veidi lõdvemaks laskma ja lood teatava distantsi. Kuraatoritöö on kollektsionääri jaoks mingis mõttes teraapia, mis õpetab kunstiteostest pisut distantseeruma. Näiteks mõnest kunstiteosest jääbki kuraatorile mälestus üksnes näitusekataloogi koostamise kaudu. Mõne aasta pärast, kui oled selle sisemise konflikti enda jaoks lahendanud, võid hakata kuraatoritööd tegema juba professionaalselt. Olen alati leidnud, et kuraatoritel on kunstnike toetamiseks kõige rohkem võimalusi. Kunstikogujate käed jäävad lühemaks, sest nad piirduvad oma koguga. Kuraatorite haare ja mõju on palju laiem. Olen kuraatorina viinud ellu mitu rahvusvahelist projekti ja pannud märkmikusse kirja palju uusi näituseideid. Nüüd on vaja leida ainult koostööpartnerid nende realiseerimiseks.
Teie kogu on (vähemalt Baltimaades) erakordne ka selles mõttes, et sisaldab väga erinevaid nüüdiskunsti meediume (videokunst, installatsioonid jne), mis erakollektsionääride seas ei ole kuigi tavaline. Mil määral on erinevate kunstitehnikate paljusus olnud teadlik valik?
Māris Vītols: Kunstiteost ostes ei aruta me enam, kuidas see sobiks meie korteri või büroo seinale. Kunstiteose meedium ei oma kogu arendamisel meie jaoks kindlasti tähtsust. Nõustun kunstiteoreetik Rosalind Kraussiga, et kaasaegses kunstis ei ole näiteks maalil kunstimeediumina omaette väärtust. See pole küll originaalne mõte, kuid kunstiteose avamisel võimalikult paljudele tõlgendustele mängib kõige suuremat rolli selle kontekst, mitte selle loomiseks kasutatud vahend.
Teie kogus tõuseb ühe kihistusena selgelt esile sotsiaalselt tundlik ja kriitiline kunst, mida tihti esitatakse läbi huumoriprisma. Kas saaksite seda kommenteerida?
Māris Vītols: Saksa filosoof Immanuel Kant samastab oma teoses „Antropoloogia pragmaatilisest vaatenurgast“ vaimukuse intelligentsusega. Olen Kantiga nõus, et teravmeelsus on universaalne inimese intelligentsuse näitaja. Ent minu arvates on hea huumorimeel ja vaimukus ka kultuurimälu ja rahvusliku identiteedi kandjad. Armastame Irinaga mõlemad lugusid rääkida ja kuulata. Meie mälusahtlites sisaldub tohutul hulgal jutte, nalju ja anekdoote – iga olukorra jaoks on võtta mitu head lugu. Mõned nendest peegelduvad ka meie kunstikogus.
Kumu blogi 