Sel nädalal tutvustab Eesti Kunstimuuseumi arhiivi juhataja Ulrika Jõemägi muuseumi sünnipäeva puhul ainulaadsete ajalooliste fotode kaudu juba üle saja aasta Eesti Kunstimuuseumi kogudes olnud esemeid ning laiemalt nende kogude kujunemislugu.
Muuseumi südameks on tema kogud. 103-aastase Eesti Kunstimuuseumi kogude kujunemisloos on pöördeid, ootamatusi ning omajagu paratamatust. Alustanud tegutsemist universaalmuuseumina, koguti kuni 1925. aastani, mil muuseum keskendus kujutavale kunstile, näiteks ka revolutsioonilist kirjandust, ajaloolisi dokumente, arheoloogilisi leide ning suurel hulgal etnograafilisi esemeid. Plaan oli asutada vabaõhumuuseum, lisaks hangiti muusikainstrumente ning noote, millest sai alguse praegune Teatri- ja Muusikamuuseumi kogu. Mõisatest ning vanavarakaupmeestelt jõudis muuseumi mööblit, serviise, seina- ja põrandavaipu, kelli, relvi, ehteid ja lühtreid. Muuseumi profiili muutudes leidsid esemed endale sobilikumad kohad arhiivides ja teistes muuseumides. Enne kui muuseum sai 1921. aastal enda kasutusse Kadrioru lossi, avati esimene püsiväljapanek ning kogud pandi kirja ja korrastati. Neid hoiti suhteliselt algelistes oludes Toompeal Rüütelkonna hoone Vappide saalis ja muuseumi asjaajaja August Pulsti Estonia teatri katusealuses asunud töötoas. Nii kogudest, kolimisest Kadrioru lossi kui ka esimesest väljapanekust on muuseumi ajaloo huvilise õnneks säilinud teadmata fotograafi ülesvõtted, mille kinkisid muuseumile Ella-Eugenie Bambergi – kes asus muuseumisse tööle juba 1918. aastal, veidi enne muuseumi ametlikku asutamist – sugulased.
Rüütelkonna hoones tehtud fotol näeme vaipu, tekstiile ja anumaid, mis on tõenäoliselt kogutud Põhja-Eesti Kunstikaitse toimkonna tegevuse käigus. Toimkonna eesmärgiks oli sõjajalgu jäänud mõisatest kultuuriväärtuslike esemete päästmine. Suur osa asjadest tagastati olukorra normaliseerudes omanikele, kuid oli ka neid, mis jäid. Siinsest rivist on meie päevini säilinud ja asub muuseumi välistarbekunstikogus allolev (vasakult teine) vaas. Tõsi küll, aja jooksul on see tõenäoliselt Venemaal valmistatud portselanvaas kaotanud oma kullatud jala.
Järgmine foto on tehtud Estonia teatris. Muuseumi asjaajaja ja Estonia teatri dekoraator August Pulst istub oma töötoas, seinal rahvuslikud tekstiilid ja kaks maali: Gustav Adolf Hippiuse „Eesti noorik“ ja „Eesti pruut“. Maalid kinkisid pärast kodumaale opteerimist muuseumile onupojad Amandus ja Heinrich Adler, üks keemik Peterburist ja teine vabrikuomanik Moskvast, kes olid teosed ostnud keiserliku ihuarsti dr Hirschi leselt. Need kaks teost on üle elanud pommitamise, veeavarii ja lugematuid kolimisi. Üle 100 aasta oma 170-aastasest elust on need veetnud Eesti Kunstimuuseumis, olles olnud osa püsiväljapanekust nii 1950., 1980. aastatel kui ka aastal 2022.
Ka skulptor Herman Halliste materjalidega jõudis muuseumi kogusse hulk muuseumi ajaloo seisukohalt olulisi fotosid. Fotohuviline Herman Halliste võttis 1920. aasta suvel osa muinasvara päästekogumisest, mille avalöögiks said mai alguses korraldatud muinasvara päästepäevad, kus kaks päeva seisis maakoolide töö ning õpetajad ning õpilased tegelesid muuseumidele vanavara kogumisega. Rahvakunstiesemed ning talupidamisega seotud puidust tarberiistad olid ühiskonna kiire moderniseerumise käigus hävimas. Kogenud korjajate puudusel asus talude kaupa külasid läbi kammima ning maarahvaga kaupa tegema hulk tollaseid noori kunstnikke, nende seas Ants Laikmaa ateljeekooli õpilased Nikolai Kull, Johannes Võerahansu, Agathe Veeber ja Herman Halliste, kelle tegutsemiskohaks sai Noarootsi ja Vormsi saar. Meie esimese muinsuskaitseseaduse autor, kunstnik Kristjan Raud, kes oli toona haridusministeeriumi kunsti- ja muinsusasjade osakonna juhataja, andis korjajatele kaasa õpetussõnad: „Võtke kõmmeldamata, mis teie tüüpilist ja eeskujulist leiate. Terve toa sisseseade tooge kaasa. Terved ülikonnad ja harakteristilised hõbeasjad muretsege. Ärge unustage väga dekoratiivsete kirjadega koetud sukke.“ Põhja-Eestist ja saartelt vahetuse ning ostude teel saadud muinasvara koondati Tallinna Eesti Muuseumi. Herman Halliste tegi korjamisretkel hulga ülesvõtteid Läänemaa talurahva eluolust ning fotografeeris ka ennast kogumisretke „saagiga“.
Foto hoolikal vaatlusel leiame siit hulga esemeid, mille puhul saame kindlalt väita, et need on Eesti Rahva Muuseumi kogus siiani alles. Esiplaanil maas on kaks rahvariides nukku, mille valmistas Sviby küla Kopli talu perenaine Kadi Laderman, alles on ka uhked õllekannud vasakul ning Noarootsi naise pottmüts. ERMi jõudsid esemed 1941. aastal, kui kujutava kunsti kogumisele keskendunud Eesti Kunstimuuseum loobus oma viimasest etnograafiliselt väljapanekust ja andis esemed üle Tartusse.
Kunstiõpilastest vanavarakorjajad taipasid üsna pea, et kabelite ja kirikute pööningutel ning võlvipealsetelt võib leida vappepitaafe, altarimaale ja kirikuskulptuure, mis on aktiivsest kasutusest väljas ning mida kogudused on valmis muuseumile loovutama. Foto järgi otsustades oli Hallistel selliste asjade leidmisel hea nina. Keskel, vastu seina toetatud, on altarimaal „Ristilt võtmine“, mille kohta teame, et see oli pärit Noarootsi Katarina kirikust. Maali praegune asukoht pole teada. Samuti ei tea me lähemalt ees maas oleva puidust reljeefi kohta, kus paistab olevat kujutatud naisfiguuri ja luike. Küll aga on alles maali ees maas asuv naisefiguur. Skulptuur kujutab istuvat naispühakut, kuid kuna kuju käed on hävinud, pole päris täpselt teada, kas tegu on püha Anna või püha Birgittaga. See 15. sajandist või 16. sajandi esimesest poolest pärit sakraalne figuur on pärit Rooslepa kabeli pööningult nagu ka varem Michael Sittowile omistatud puidust püha Jüri kuju, mida näeme seismas foto vasakus servas. Just nendest esemetest sai alguse tulevane Eesti Kunstimuuseumi vanema sakraalkunsti kogu, mille kaunimad teosed on kõigile nautimiseks väljas Niguliste kiriku 2022. aasta lõpus avatavas uues püsiväljapanekus.
Püha Jüri on kaanepoisiks muuseumi arhiiviväljaannete sarja kuuendale raamatule „Käpikust Kölerini: Eesti Kunstimuuseumi kogud 1919–1944“, mis erinevalt varasematest, kus vaatluse all oli mõne kindla kunstniku elu ja looming, keskendutakse Eesti Kunstimuuseumi kogudes leiduvate ainulaadsete ja põnevate teoste lugudele. Kolme autori koostöös valminud raamatu lühiartiklites antakse kunstiteoste kaudu ülevaade millal, kuidas ja kelle käest esemed muuseumisse jõudsid. Tutvustatakse ka kunagi muuseumile kuulunud, kuid nüüdseks kadunud või hävinud teoseid, mida teame vaid omaaegsete fotode kaudu. Üks näide on Edmond Arnold Blumenfeldi „Tallinn talvel“, mis jäi kadunuks Teise maailmasõja ajal. Pole kindel, kas selle kõrvaldasid kogust saksa okupatsioonivõimud või hävis see hoopis sõjatules. Lähemalt saab lugeda juba raamatust (raamat e-poes).
Kumu blogi 