Kuni detsembri alguseni on Kumu püsiekspositsiooni „Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945“ projektiruumis avatud näitus „Maria Kapajeva. Üksikud fotod ja muu tühi-tähi“. Tegu on kunstilise eksperimendiga, kus uurimisprotsessi esitletakse installatsioonina. Mida saab teha ja mida teeksid sina ühe juhusliku fotode kollektsiooniga? Kaheksa aastat tagasi sattus kunstnik Maria Kapajeva internetimüügis mõnede vanade fotode peale. Näitusel katsetab ta erinevaid mooduseid, mille abil avada sageli alahinnatud, alauuritud ja marginaliseeritud kohaliku fotograafiapärandi potentsiaali. Osaliselt ajalooarhiivide, ent ka riigi- ja sõjaväeasutuste ning rahvusvaheliste korporatsioonide poolt välja arendatud automatiseeritud näotuvastustarkvara ajastul näitlikustab Kapajeva projekt n-ö aeglase äratundmise eeliseid. Võttes aja maha selle kollektsiooni kunstiliseks läbitöötamiseks, muutis ta käesoleva näituse ühtlasi osaks oma kojutulekust pärast aastaid välismaal viibimist ‒ nagu juhtus ka tema uuritavate fotodega. Keskendudes fotodel kujutatud inimeste nägudele ja nendest kujutistest saadud unustatud faktidele avaldab kunstnik lugupidamist meie ajalooga seotud isiklikele lugudele. Kunstnikuga vestles näitusest ja tema loomingust laiemalt Kumu hariduskeskuse kuraator Darja Andrejeva.
Miks on näituse pealkiri „Üksikud fotod ja muu tühi-tähi“? Mida tähistab see „muu tühi-tähi“?
See on ikkagi vaba tõlge ingliskeelsest väljendist odds and ends. Tegemist on väljakujunenud ütlusega, mis tähistab umbkaudu pudi-padi või tühja-tähja. Pealkiri tervikult on tegelikult USA vanavara diileri tsitaat. Ühes tema kirjadest oli sõnum, et kõik on teele pandud ja seal oli ka kaks märgilist fraasi. Tal oli hea meel, et fotod jõuavad tagasi koju, kuigi ta saatis need mulle Londonisse, aga ma ütlesin, et mul on huvi nende fotode vastu, sest olen Eestist. Ta pani minu jaoks kokku väikese kollektsiooni fotodest, mis olid tema arvates tehtud Eestis. Seal oligi see väljend: üksikud fotod ja tühi-tähi (loose photos, odds and ends). Ta pani minu jaoks kokku 105 fotot, kollektsioon erisugusest fotograafiast ja „muu tühi-tähi“. Töötades juba näituse kallal, tulin tagasi selle meili juurde ja minu arvates oli see väga hea: kirjeldab selle projekti alguspunkti.
Tegelikult see polegi päris kollektsioon, vaid loose odds and ends. Ja mina olen kunstnik, kes otsustab, kas panna see üles kollektsioonina või teha sellest mingi kollektsioon, sest see on mul juhtumisi käes.
Sellel näitusel on palju teemasid, mis haakuvad isikliku ja kollektiivse mäluga. Miks sa kogud vana fotomaterjali? Huvi isikliku fotopärandi vastu on kergesti seletatav, aga miks sa kogud just võõraid fotosid?
See on väga keeruline küsimus, kuigi tundub lihte. Siin on palju intuitiivset. Ma ei seleta seda alati endale lahti ja võib-olla kunstnikuna ma ei tahagi seda teha. Mul on fotograafia taust ning ajalooline foto on alati põnev. Huvitav on, milline side sul selle fotol kujutatud inimesega tekib – side mineviku ja oleviku vahel. See on väga huvitav protsess. Mulle tundub, et mõeldes ja töötades minevikuga ning mineviku üle arutlemise käigus, mõistan ma iseennast ilmselt rohkem, saan paremini aru enda hoiakutest, mõtetest ja muredest. Vanad fotod on alati olnud huvitavad. Üldiselt on nii, et kui ma kuhugi kirbuturule lähen, püüan käia seal ilma konkreetse eesmärgita. Mul ei ole mingit erilist kollektsiooni ühest fotograafia tüübist vms. Ma võin läbi käia kogu kirbuturu, midagi ostmata, veetes seal paar tundi ja vaadates läbi kogu fotomaterjali. Kõik minu ostud, sealhulgas see, on olnud väga spontaansed. Selle ostu puhul ma nägin täiesti juhuslikult internetis pilti, mis oli Eestist ja haarasin sellest kinni. Ma ei otsinud seda meelega, ja diileriga kujunes välja dialoog, ta hakkas saatma mulle teisigi pilte, mis olevat pärit Eestist. Kui kujuneb loomulik dialoog, mis pole forsseeritud, vaid lihtsalt tekib, siis ma olen sellest väga huvitatud. Kunstnikuna haaran kinni sellistest olukordadest. Minu stuudios on väga palju selliseid fotosid ja filme, mis ootavad, et ma võtaksin need kätte, et neist midagi sünniks. Ei tea, kas ma jõuan kunagi selleni.
Seega, kogumine on aeglane projekt, millest võib kujuneda välja uus (kunsti)projekt, aga ei pruugi?
See on spontaanne kogumine, kus kohtuvad minu isiklikud huvid. Mõnikord tahan uuesti vaadata ja mõtiskleda nende lugude üle. Siin võib ilmselt mõelda sinu küsimuse viimase osa peale, mida sinu või minu jaoks tähendab „välja kujunema“. Mida see tähendab? Selles ongi iva. Ma ostsin need fotod, mul on need ikka veel kastides alles, nad on säilinud ja säilivad veel mõnda aega. Võib-olla siis, kui mind enam pole, visatakse need ära ja siis neid enam pole. Võib-olla tuleb võimalus ja ma saan eksponeerida neid muuseumis. Võib-olla foto inspireerib selle loo avastamist. Minu jaoks on igasugune materjal väärtuslik. Ma ei kiirusta neid ära viskama, sest võib-olla leiavad nad minu loomingus koha. Mul on hea meel, et Kumu kutsus mind näitust tegema ja ma sain näidata pilte, mida põhimõtteliselt keegi ei tea. See projekt on katse neist natuke rohkem teada saada ning mõista iseennast, meie ühiskonda ja (riigi) ajalugu paremini – selles geograafilises punktis asunud meile võõraste inimeste fotode kaudu.
Selles projektis on nii isiklik kui ka kollektiivne tasand. Kuidas sa nende fotodega töötad, et jõuda isikliku looni? Vaadates suurt ajaloolist narratiivi tekib soov paigutada need tundmatud inimesed kindlasse aegruumi, kus me saaksime nendega suhestuda.
See oli ilmselt selle projekti juures väga keskne kogemus: inimeste tuvastamine. Mõned inimesed ma leidsin nägude tuvastamise süsteemi (face recognition) kaudu. Ma sain infot ka riiklikes arhiivides olevatest dokumentidest, osati aitasid fotograafide nimed. Kõik on kokku kogutud erinevatest allikatest. Mulle tundus väga huvitav, et sain isiklike lugude avastamise kaudu teada rohkem ühiskonnast toimuvast laiemalt. Koos nende väiksemate lugudega tulid esile suuremad sündmused, mis võisid avaldada mõju meile kõigile. Näiteks suutsin tuvastada ühe pomoloogi (puuvilja- ja marjasortidega tegelev aiandusteadlane) ning koos sellega avastasin, et 1945. aastaks oli puuviljapuudest alles vaid 15%. Koheselt ettekujutus 1945. aastast muutub, mitte ainult sõjajärgse hävingu kontekstis, vaid et sõda puudutas ka aiandust.
Või näiteks olümpiamängude võitja Osvald Käpp. Tema isiklik lugu on väga liigutav: ta avas pärast emigreerumist Ameerika Ühendriikides oma pagariäri. Me kujutame maadlejaid ette tugevate sportlastena ja siin selgub, et ta armastas leiba ja saiakesi küpsetada. Siit edasi saame teada, et 1932. aastal Los Angeleses toimunud olümpiamängude ajal polnud Eestil raha, et sinna oma sportlasi saata. See on väga suur näitaja selle kohta, kui raske oli riigil. Kohapealt otsiti Eestist pärit inimesi, kelle juures sai peatuda, et vähendada kulusid. Sellised faktid ei muuda meie teadmist ajaloost, vaid laiendavad seda. Peavoolus on tegemist nähtamatute, fragmentaarsete ja väikestega seikadega, aga need on samuti olulised, sest nende sündmuste kaudne mõju avaldub ka tänapäeval.
Suures ajaloos on huvitav välja otsida isiklikke lugusid, siis nad muutuvad hoomatavateks. Su loomingus on mitmeid projekte, kus on aluseks sinu perekondlik arhiiv või isiklikud lood, näiteks isa arhiiv või Kreenholmi ajalugu, millega on seotud sinu tekstiilikunstnikust ema, kes seal töötas. Kuidas sa neid lugusid käsitled?
See on hea küsimus, isiklikuga on tõenäoliselt teine alguspunkt. See algab valust, valusamast kohast, võimalik et isegi traumast. Kunst omandab teraapiavormi, see annab väljapääsu. Ma leian vormi ja viisi, kuidas ma saan nendest asjadest rääkida. Mõnikord õnnestub teha seda ka huumoriga, kuid alguses see on väga valulik ja peagu võimatu. Töötades võõraste inimeste fotodega toimib kõik vastupidi. Isikliku asemel on uudishimu, tahad jõuda millenigi. Hiljem, kui neist saavad isikustatud lood, hakkavad nad muutuma keerukateks ja valulikeks. Sedasi kujuneb välja isiklik seotus nende lugude ja inimestega.
Kumu projektis on suur roll publikul. Kas see oli sinu algne idee? Jaga palun enda ootusi, millisena sa publiku osalust/sekkumist ette kujutasid ja milliseks see kujunes.
Jah, see oli algne idee, mis hakkas koheselt transformeeruma. Alguses me mõtlesime, et ma hakkan kogu aeg tegema midagi Instagramis, et kaasata võimalikult suurt hulka inimesi. See osutus täiesti võimatuks, sest olen seotud teiste projektide ja kohustustega, lisaks pole muuseumil sellist piiramatut ressurssi. Idee muutus ning installatsiooni disain, mille teostas graafiline disainer Maria Muuk, meenutab visandiblokki. Siin on teip ja kirjad seintel, see kõik viitab lõpetamata materjalile, kus me üritame luua katkenditest tervikut.
Selle projekti kaudu õnnestus mul näidata tänapäeva vaatajale pilte Eesti inimestest ning seda ka Eesti ühes keskseimas kunstimuuseumis, kus võimalikult suur hulk inimesi näeb neid ja võib-olla tunneb ära oma sugulase või tuttava. See oli üks mu peamisi eesmärke. Ma tahtsin, et inimesed kommenteeriksid, kui nad tunnevad ära mõne koha või inimese. Väga ettevaatlikult koostasin juhendi ning jätsin ka natuke tegutsemisruumi. See, mis sai edasi, on minu jaoks üllatus. See on täiesti minu kontrolli alt väljunud ning ma ei tea, kuidas see isegi algas. Portreefotos on mingi jõud, neis piltides, mis on kõigi meie perekonnaalbumites. Miski ärgitas inimesi joonistama portreesid, mis on huvitav ja väga ootamatu reaktsioon. Hetke seisuga on minu poole pöördunud kolm perekonda, kes tundis ära enda sugulasi.
Sellist pildimaterjali hulka ma ei oodanud. Arvasin, et seinad jäävadki enam-vähem tühjaks. Neid joonistusi ja kommentaare on huvitav lugeda, mõned on seotud installatsiooniga, aga mõned räägivad kirjutajast endast. See kõik on väga huvitav, ma kindlasti jätan need kõik alles. Vaatab, kui palju neid detsembrikuus saab olema. Ma ei tea veel, mida nendega teha. Nüüd saab mul olema ka suur joonistuste kollektsioon.
Selles projektis on omal kohal idee protsessist ja muutumisest. Kas sinu jaoks on see lõpetatud projekt ning publiku panus on juba iseseisev edasiarendus või tegemist on lõpetamata teosega?
Ma mõtlesin, et kui see installatsioon saab tehtud, siis see ongi kõik ning ma liigun edasi järgmiste projektide juurde. Aga tegelikult need inimeste märkmed ja joonistused sunnivad mind sinna tagasi minema. See projekt ei taha n-ö lahti lasta. Ma tahaks seda teha võib-olla Lõuna-Eestis, suur hulk fotosid on just sealt. Võimalik, et suurem hulk inimesi saab tuvastatud tänu sellele. Ma ei tea, kas inimesed reageerivad nii nagu Kumu külastajad, aga see ei peagi olema uue visuaalse materjali kogu. Publik reageerib alati erinevalt.
Aga mis edasi? Tahaksin teada, kuidas need fotod jõudsid USA-sse, aga mu eesmärk pole teada absoluutselt kõike, see pole võimalik. See on omamoodi eksperiment ja ma arvan, et ma pole veel jõudnud sellesse punkti, kus ma võin öelda, et kõik on tehtud. Kui ma saan seda projekti näidata mujal Eestis ehk kujuneb sellest kogust terviklikum pilt. Selle kollektsiooni ja projekti saatus on isegi minu jaoks praegu veel ebaselge.
Kumu blogi 