Veel viimaseid päevi on Kumu V korrusel avatud näitus „Kunst mugavustsoonis? Nullindad Eesti kunstis“ (kuraatorid Eha Komissarov ja Triin Tulgiste). Näitus jätkab Kumu kunstimuuseumi kaasaegsele kunstile pühendatud kümnendinäituste seeriat, mis sai alguse 2018. aastal projektiga „Salatoimikud [Üheksakümnendate kartoteek]“ (kuraatorid Eha Komissarov ja Anders Härm). Käesolev näitus pakub sissevaate nullindate kunsti, lähtudes eelkõige Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi nüüdiskunsti kogudest, heites ühtlasi valgusvihke ka vähemtuntud teostele ja alles järgmisel kümnendil lõplikult väljaarendatud ideedele. Sealjuures viitab provokatiivne küsimus kunstist mugavustsoonis kümnendi moesõnale ja nullindate kunstile ette heidetud radikaalsuse puudumisele, mida on tagantjärele tõlgendatud nii igavuse kui ka normaliseerumisena. Selles pealkirjavalikus peegeldub ehk ka koroonapandeemiaaegne idealiseeriv pilk, mis vaatab teatud igatsusega tagasi toonasele aktiivsele kunstielule ja avatud maailmale. Täna avaldame blogis suures mahus kuraatori Triin Tulgiste kirjutatud näituse saateteksti, mis avaldati näitusega kaasnevas trükises.
(***)
Markeerides kümnendit kõige laiemas ühiskondlikus ja poliitilises plaanis, võib väita, et see oli paljuski aeg, mis kujundas maailma, milles me praegu elame. Märksõnad nagu neoliberalism, Hiina esiletõus, ülikiire areng (digi)tehnoloogia vallas, muutunud meediaväli ‒ kõik need kirjeldavad nullindatel käivitunud või intensiivistunud protsesse, millega peame arvestama ka praegu. Mida võime selle kõige taustal öelda aga kümnendi kunsti kohta? 1990. aastate tormilise kunstielu järgse pohmelliga algavad ja tõeliselt mitmekesise kunstipildiga lõppevad nullindad ei allu lihtsatele määratlustele ega ühisnimetajatele, hargnedes kõikvõimalikes suundades nii sisuliselt kui ka vormiliselt. Kuigi paljuski varasema kümnendi teemasid ja arenguid jätkav, on nullindate kunstis olemas mingi muutunud tunnetus, mida näitus ka teoste valiku kaudu esile püüab tõsta. Timotheus Vermeulen ja Robin van den Akker kirjeldavad selle perioodi kultuuris toimunud muutusi oma metamodernismi käsitluses kui pendeldamist modernse entusiasmi ja postmodernse iroonia, lootuse ja melanhoolia, naiivsuse ja teadlikkuse, empaatia ja apaatia, ühtsuse ja paljususe, totaalsuse ja fragmenteerituse vahel¹. Kirjeldatud vahepealsus, mis püüab korraga klaarida arveid minevikuga ja lootusrikkalt leida uusi või adekvaatsemaid viise maailma mõtestamiseks, on omane suuremale osale kümnendi kunstist.
Kirjeldatud uus suhtumine või tunnetus on suuresti kirjutatud kümnendil esile kerkinud noorte kunstnike arvele. Just nullindatel on alustanud suur hulk praegu parimas loomeeas kunstnikest, kes paistsid silma tugevate debüütide ja uut tüüpi autoripositsioonidega. Noored, keda ei kõnetanud enam varasema kümnendi radikaalsus kui väärtus iseeneses, tõid kunsti uued teemad ja sõnavara, sealhulgas suhestuva esteetika võttestiku, queer-kunsti ja arusaama kunstist kui uurimusest. Noori kunstnikke hakkas üha enam iseloomustama teadliku kunstnikupositsiooni olemasolu, oskus oma ideid selgelt artikuleerida, heatasemeline haridus, mis omandatud tihti nii kodu- kui ka välismaal. Lisaks selle kaudu saavutatud avar kontaktide võrgustik ‒ teisisõnu kõik, mida peame tänapäeval normaalseks kunstniku professionaalsuse näitajaks.
Noorte tugev kohalolu nullindate kunstis on jälgitav kohe kümnendi algusest, kui seniste traditsiooniliste erialade kõrval avati mitmeid kaasaegsele kunstile keskendunud õppekavasid. Suur hulk pealekasvavaid noori kunstnikke tekitas kümnendi keskpaigas selge äratundmise kunstis toimunud muutusest ja vajaduse uut põlvkonda kaardistada nii trükiste kui ka näituste kaudu. Tagasivaates on aga selge, et kümnendil toimunud põhimõttelisi muutusi ei toonud kaasa ainult 2000. aastate alguses õppima asunud noored, vaid kümnendit tagantjärele defineerivad arengud sündisid eelkõige dialoogis nn üheksakümnendate põlvkonnaga, kellest paljud olid nullindatel absoluutses tippvormis, kujundades kunstivälja nii soololoomingu kui ka õppejõu positsioonist. Tuntud kui kõike nihestava ja piire ületava põlvkonnana, kelle 1990. aastate loomingut läbivateks märksõnadeks olid afektiivsus, kehalisus, transgressioon ja kujundikesksus, liikusid mitmed neist nullindatel sotsiaalkriitilise ja -dokumentalistika võtteid kasutava kunsti suunas, jäädes sealjuures truuks eelkõige isiklikust kogemusest lähtuvale jutustamisviisile.
Lisaks kahe domineeriva põlvkonna dialoogile oli nullindad aeg, kui kinnistus normaalsusena olukord, kus suurem osa kunstnikest ei tegelenud enam eksklusiivselt vaid ühe-kahe meediumiga, vaid nad liikusid eri väljendusvahendite vahel vabalt ja kontekstiga arvestades. Areng on tihedalt läbipõimunud kontseptualismi lõpliku kodustumisega siinsel kunstiväljal, mis tähendas keskendumist eelkõige teoste sisulistele aspektidele, jättes vormiprobleemid teisejärguliseks või adresseerides neid täiesti uuelt positsioonilt. Paralleelselt hakkas kümnendi jooksul tasapisi muutuma ka suhtumine üheksakümnendatel tagaplaanile jäänud n-ö traditsioonilistesse meediumitesse. Eriti iseloomustas see maalikunsti, mille juurde naasid nii üheksakümnendatel eelkõige uusmeediale keskendunud kunstnikud kui ka nullindate alguses kunsti tulnud noored, kes ei võtnud vanade võtete hülgamist enam iseenesestmõistetavana ja nägid maalis uuesti adekvaatset vahendit oma ideede teostamiseks.
(***)
„Welcome to Estonia“
Kümnendi konsumeristlikule kultuurimudelile omane brändikesksus ei jätnud puudutamata ka Eesti riiki, mille suurejoonelisele turunduskampaania projektile vastab irooniliselt Herkki-Erich Merila ja Arbo Tammiksaare koostöös valminud fotosari „Welcome to Estonia“. Oluline ei olnud aga vaid enda esitlemine: nullindate odavlennud ja järjeks lihtsamaks muutuv reisimine tähendas kunstnike jaoks ka hoogustunud biennaaliturismi, välismaiseid residentuure ja noortele reeglina Erasmus-programmi kaudu välismaal õppimas käimist. Avangardi (Sandra Jõgeva ja Margus Tamm), Minna Hindi, Flo Kasearu ja Tanja Muravskaja teosed käsitlevad kõik erineva nurga alt noorte kunstnike kogemust võõras keskkonnas, markeerides eri strateegiad oma päritolu- ja identiteediküsimustega tegelemiseks.
Buum
Nullindatel läheb kõik suuremaks ‒ installatsioonid hõlmavad terveid ruume, fotokunstnikud ja maalijad töötavad eelkõige teatud printsiibi järgi loodud seeriates, kunstnikud eelistavad töötada gruppides jne. Eelkõige kasvas nullindatel aga majandus. Kümnendi keskpaiga ehitus- ja kinnisvarabuum muutis oluliselt Tallinna ilmet ning eelkõige kasumiloogikat järgivad arengud tõid kaasa avaliku ruumi teemale tähelepanu juhtivate aktsioonide ja teoste laine. Üks mõjusamaid nende seast oli Tõnis Saadoja 93 osast koosnev „Kodulinn Tallinn“ (2007‒2008), mis tõi linnaruumis tekkinud segaduse ja kiired muutused halastamatu täpsusega esile. Kui Saadojat inspireerisid linnast müüdavad kommertspildid, siis Jaanus Samma „Basseinide“ (2005) seeria vaatas linna läbi queer-prillide, olles märgiks kümnendi kunsti muutunud esteetikast ja identiteedikäsitlusest.
Pilgu poliitika
Mõjutatuna semiootikast ja kriitilisest teooriast, huvitas kunstnikke ka kunsti vaatamise ja loomisega vahetult seotud pilgu temaatika ja poliitiline potentsiaal. Jevgeni Zolotko installatsioonis „Hall signaal“ satub vaataja ekraanide, kaamerate ja jälgimistorniga ruumi, tajudes koheselt enda objektistamist selgelt määratlemata isiku või süsteemi poolt. Alice Kase ajalehefotode põhjal tehtud joonistused jätavad figuurid ilma oma taustsüsteemist, jättes nad kunstniku ja vaataja pilgu ees n-ö kontekstuaalselt alasti. Alasti keha ja selle esitlemise tabudega tegeleb Sigrid Viiri „Akt vanematega“, mis nõuab teose vaatamiseks teadlikult piiluja positsioonile asumist. Andres Lõo „Miimilise partituuri“ dokumentatsioon ja Mark Raidpere „Kümme meest“ keskenduvad mõlemad ekraanil nähtava ja selle taga toimuvale kommunikatsiooniaktile. Kui Lõo vaatajale suunatud pilt konverteerub ühtlasi improviseeritud helideks, siis Raidpere vangidele suunatud pilk on totaalselt humaniseeriv ja empaatiline.
Kui Taavi Piibemanni „Nimeta“ võtab poliitilise positsiooni igasugusest pilgust ja infost keeldumisega, siis Ene-Liis Semperi ja Karel Koplimetsa teosed tegelevad eelkõige pilgu vägivaldse olemusega: Semper domineeriva meheliku pilgu ja osalt ka kaamerapõhise meedia kogemuse läbi, Koplimets lähtudes foto rollist kriminalistika ja detektiivitöö kontekstis.
Made in China
Nullindad on muuhulgas ka veebikaubanduse ja odavate Hiina kaupade kümnend. Saadoja kodulinna kaubastamist adresseeriv seeria juhatab sisse Kaisa Eiche ja Taavi Piibemanni seeria „Would you buy it?“, mis kritiseerib tarbijalikku ja pealiskaudset mentaliteeti, esitades provokatiivseid küsimusi, milleni selline suhtumine tulevikus viia võiks? The Elfriede Jelinek School of English Language lisab diskussiooni neoliberaalses ühiskonnas töötava kunstniku olukorra, juhtides tähelepanu järjest kasvavate eelarvetega institutsioonide ja enamasti oma tööle peale maksvate ja elementaarselt tasuta töötavate kunstnike vahel haigutavale lõhele. Johnson ja Johnsoni „Paldiski projekti“ keskmes on transiitlinn, mille peamiselt venekeelne elanikkond oli nullindate keskpaigaks poliitikast täielikult võõrdunud. Andes inimestele põhjuse kokku tulla ja oma soove väljendada, pakkus projekt elanikele ühistunde kogemuse, et edaspidi oma soove ja rahulolematust juba linnapoliitika tasandil väljendada. Ühtlasi juhatab teos sisse kümnendil olulise monumendi temaatika.
Monumendid ja rahvuslik narratiiv
Üks kümnendit kujundanud teemasid oli taastärkav rahvuslus, mille põhiküsimused keerlesid eelkõige globaliseerunud maailmas rahvuse püsimajäämise ja rahvusliku ajaloonägemusega seotud teemade ümber. Viimane oli tihedalt seotud monumentidega, mille eemaldamise ja püstitamise ümber puhkesid mitmed polariseerivad vaidlused. Kristina Normani „Järelsõja“ keskmes olnud ja algselt Tõnismäel asunud nn pronkssõduri monument tõestas, et kaugeltki mitte kõigil Eestis elavatel inimestel ei ole õigus oma rituaale läbi viia linna keskmes asuval väljakul. Samasuguse eksklusiivsusega tegeleb ka Marco Laimre „Vihkamise nurk“, mis viitab lauluväljakule mitte kui ühtsustunde tekitajale, vaid eelkõige ühiskonnas pingeid tekitavale ruumile, milles pole oodatud osalema eri keele või kultuuriga Eestis elavad inimesed.
Rahvuslike tüvitekstide nihestamisega tegelevad Jass Kaselaane „Jää vabaks, Eesti rind!“ ja Toomas Thetloffi „Tõde ja õgius. I‒V“, mis dekonstrueerivad pühalikkust huumori ja error’i mõiste kaudu. Eraldi traditsioonikriitika alapeatüki moodustavad Flo Kasearu „Eesti skulptuur“, mis, olles mõeldud kommentaarina skulptuuri kui meediumi olukorrale nullindate keskel, hakkas rahvariiete kasutamise tõttu tööle ka rahvuslust kritiseeriva teosena, ning Neeme Külma „Kuju“, mis peegeldab selgemalt skulptuuri ja installatsiooni pingeväljas töötava kunstniku isiklikke küsimusi.
Feminismist feminismideks
Nullindate alguse feministlik kunst oli veel tihedalt seotud üheksakümnendate vaimus soostereotüüpide kriitika ja performance-kunsti traditsioonidega. Seda perioodi esindavad rühmituse Puhas Rõõm pungilikud antireklaamid, mis keeravad vindi peale naistele suunatud absurdsetele reklaamidele ja laiemalt naiste suhtes kehtivatele ühiskondlikele ootustele. Kümnendi teist poolt iseloomustab kaks paralleelset tendentsi, esiteks tegelemine naise ajaloolise ja ühiskondliku positsiooni teemaga, siinjuures oli oluline märksõna Narva Kreenholmi manufaktuur ja sellega seotud naiste lood. Näitusel esindavad seda suunda Marge Monko ja Eléonore de Montesquiou teosed. Teiseks Anna-Stina Treumundi eelkõige identiteedipoliitikaga tegelev queer-feministlik praktika, mis otsis teadlikult uusi vaatamise ja enese esitlemise viise. Edith Karlsoni „Pissiv naine“ seob omalt poolt kokku otsingud skulptuuris, feministliku teemakäsitluse ja groteskse kehalisuse.
Kehalisus nullindate kunstis
Kuigi nullindatel on tagantjärgi eelkõige kontseptualismi ja sotsiaalkriitilise kunsti keskse kümnendi kuvand, iseloomustab selle esimest poolt jõuline performance’i traditsioon ja üheksakümnendatest üle kandunud huvi kehalisuse vastu. Märgilised olid siinkohal Jaan Toomik ja tema juhtimisel tegutsenud tegevuskunstile keskendunud interdistsiplinaarsete kunstide eriala, mille lõpetasid teiste hulgas Sandra Jõgeva ja Neeme Külm. Erinevalt Külmast ja Jõgevast, kelle teoste keskmes on nende oma keha, on Alice Kase maalide tegelased rõhutatult anonüümsed, lastes eelkõige kõneleda figuuride pingestatud poosidel.
Veri hakkab voolama
Näituse viimane ruum ei ole kokkuvõte sellest, kuhu nullindate kunst oma lõpuaastatel välja jõudis, vaid pigem koondkuju kümnendit laiemalt iseloomustanud eufooriast ja pinna all pulbitsenud pingetest. Johnson ja Johnsoni 2006. aasta Äripäeva kujutav „Näed siis…kõigil on oma teooria maailma asjade kohta“ ja Marko Mäetamme „Verised majad“ on sündinud väga konkreetselt buumi ja sellele järgnenud majanduskriisi kontekstis, mõjudes aga hirmutavalt päevakajaliselt ka praegu. Ülevaadet jäävad lõpetama Kaido Ole oma sõrmi lõikava kiirenduse motiiv ja Kiwa robotlik tühjusesse hajumine.
Näituse finissage toimub 8. oktoobril 2022 – loe täpsemalt siit.
Kumu blogi 