14.–17. augustil külastas Kumu kuraator-programmijuht Eda Tuulberg Poola kunstiinstitutsioone. Täna annab ta Kumu blogis ülevaate nähtud näitustest ja hetkeolukorrast Poola kunstimaastikul.
Reisi algimpulsiks oli Varssavi moodsa kunsti muuseumis juunis avatud näituseprojekt „Sünge kunst. Aleksandra Waliszewska ning sümbolism idast ja põhjast“ („The Dark Arts: Aleksandra Waliszewska and Symbolism from the East and North“), mille on kureerinud Alison M. Gingeras ja Natalia Sielewicz. Eesti Kunstimuuseumi maali- ja graafikakogust laenutati näitusele Kristjan Raua, Aleksander Prometi, Erna von Brinckmanni ja Erich Kügelgeni teosed. Soov oli näha, kuidas on näitusel nüüdisaegne materjal ühendatud minevikupärandiga. Poola ühe praegusaja populaarseima maalikunstniku Aleksandra Waliszewska kõrvutus Ida-Euroopa, Balti- ja Põhjamaade sümbolismiga pakkus veidi teistlaadi vaate sümbolismile kui 2018. aastal Orsay muuseumiga koostöös toimunud näitus „Vabad hinged. Sümbolism Baltimaade kunstis“. Poola väljapaneku võlu ja õnnestumine seisneb selles, et Baltimaade sümbolismi pole käsitatud stiihilise ja metsiku „teisena“ Lääne-Euroopa kõrval, vaid vastupidi. Näituse temaatiline fookus oli kitsam kui „Metsikute hingede“ puhul, sümbolismikäsitlus aga laiahaardelisem. Valitud lähenemine ning ajaloolise materjali kõrvutus kaasaja autoriga mõjus värskena, tuues esile ja väärtustades sümbolismi regionaalseid eripärasid.
Niisuguse kõrvutuse loomise põhjus tulenes Waliszewska loomingust ja kunstnikupositsioonist. Visuaalselt lopsaka ja kompleksse kujundimaailma tarbeks ammutab autor inspiratsiooni möödunud aegadest. Waliszewska on elustanud mütoloogiast, rahvalauludest ja pärimustest tuttavad soerdolendid, vampiirid, verejanulised zombid, seestunud naised, saatanad ning elusad surnud, kes ilmuvad meile düstoopilistes maastikes, Ida-Euroopa rabades ja süngetes metsades. Kogu selle lopsaka ja intrigeeriva kujundimaailma kaudu tühistab kunstnik, aga ka näitus tervikuna kõrge ja madala kategooriad. Mitmed Balti- ja Põhjamaadest näitusele valitud kunstnikud olid autodidaktid ning nende looming on osaliselt unustatud, tuntumate autorite puhul on aga esile toodud kunstiajaloo kaanoni mõttes vähem tähelepanu pälvinud teoseid. Waliszweska ja näituse kui terviku suhe kunstiajaloo üldiste seaduspärasuste ning minevikupärandiga pole seega heroiseeriv, vaid pigem kriitiline, ent ühtaegu mänglevalt esitatud. Nagu ka mitme näitusele valitud ajaloolise teose puhul võib väita, on Waliszewska üle parda visanud tõsimeelsuse, tehes rafineerituse üle elutervet nalja.
Kuraatorite sõnul joonistub näitusel välja omalaadne visuaalne sugupuu, mille puhul on kummituslik ikonograafia esitatud spekulatiivse ajaloolise põlvnemisena. Luubi all on just Balti, Ida-Euroopa ja Põhjamaade 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi esimese poole sümbolism, mida on nähtud reaktsioonina industrialiseerimisele, majanduslikele muutustele ja kunstnike enesetajule. Nendes ajaloolistes teostes, millest aimub taju vaikselt uppuvast maailmast, sädeleb samas vastu teatav rõõm apokalüpsisest, mida võiks käsitleda dekadentliku reaktsioonina nn vana maailma kokkukukkumisele. Need meeleolud resoneeruvad tänapäevase reaalsusega, milles annavad sõja kõrval tooni kliimakriis, parempoolne populism ning kohati justkui tagurpidikäigul areng ja nihked rassi-, soo- ja sotsiaalpoliitikas. Ent nagu kuraatorid on pakkunud, ehk aitavad Waliszewska sümbolistlikud troobid ja transgressiivsed tegelased uuel viisil ümber mõtestada palusid nüüdisaja inimese emotsioone: armastust, hirmu, ärevust, kurbust ja ihasid.
Sarnased märksõnad andsid tooni ja kujundasid atmosfääri ka Zachęta Rahvusgalerii näitusel „Õhtu ebamugavus“ („The Discomfort of Evening“), mille kuraatoriks on Magdalena Komornicka. Näitus annab kontseptuaalse ülevaade Poola noorest kunstist, koondades teoseid, mis on valminud vahemikus 2020–2022 (autorite sünniaastad:1985–2000). Mastaapne näitus kompas ebamugavustunde, ärevuse ja teiste emotsioonide potentsiaali kutsuda esile muutusi. Noores kunstis tihti kohatavad tegelased on zombid, kentaurid, küborgid, lammutatud kehad – mittebinaarsed identiteedid, mille kaudu tuuakse esile vaimse tervise probleeme, väljendatakse igatsusi ja vajadust läheduse ning armastuse järele. Sealjuures õhkab noorte kujundimaailmast teravdatud huvi eri rahvaste mütoloogia vastu, mille kaudu nähakse võimalust töötada vägivalla, keha, seksuaalsuse, posthumanismi, nihilismi, maagia, esoteerika ja spirituaalsuse küsimustega. Ühelt poolt näib noorte loojate impulsiks olevat haavatavuse tunnistamine, teisalt aga ka mitteleppimine kõige sellega, mis tekitab valu ja kannatusi. Nii pööravad autorid tundlikkuse millekski, mis ei võta indiviidilt ära tema agentsust, vaid mis võiks ühiskondlikus plaanis muutuda hoopis jõustavaks teguriks.
Uppuvas maailmas otsis lootust ja ruumi teistlaadi maailmatajule ka Łódźi kaasaegse kunsti muuseumi näitus „Liigestest lahti aeg“ („Time out of Joint“), kuraatoriks Katarzyna Słoboda. Näitus tõukus kriitikast ühiskondlike normide ja lineaarse mõtlemise vastu, seades kahtluse alla nüüdisaja inimesekesksed eluviisid, mis ei võta arvesse teisi liike ja ökosüsteemi tervikuna. Keskne teema oli isiklik ja kollektiivne ajataju ning tähelepanu pööramine nii enda kui ka teiste kehade loomulikele rütmidele, mis kipuvad olema teatavas konfliktis sellega, kuidas me oleme harjunud omavahel suhtlema. Liigestest lahti olev aeg vajab hoolitsust ning selle tähtsaks osaks on varem marginaliseeritute või eiratud häälte esiletoomine. Need ideed olid kaasaegse kunsti muuseumi hoone ajaloolises interjööris eri vahendeid kasutades visualiseeritud ja külastajana sai kulgeda mööda seda fragmentaarset, poeetilist ja poliitilist narratiivi. Mitte ainult teosed ise, vaid kogu väljapanek ning näituse ülesehitus püüdis näidata pealtnäha sobimatute elementide uusi ja tajuvälja avardavaid kooslusi.
Poola kolleegidega rääkides selgus, et konkreetsete näituste teemad ja fookused peegeldavad paljude kunstiprofessionaalide meeleolusid laiemalt. Parempopulistliku rahvuskonservatiivse Õiguse ja Õigluse partei võimuletulek on endaga kaasa toonud suurpuhastuse näituseasutuste juhtkondades ning poliitiliselt sobivamate kandidaatide ametisse vannutamise. Mõni aasta tagasi tekitas laiemas kunstiavalikkuses pahameelt Piotr Bernatowiczi määramine Ujazdowski Kaasaegse Kunsti Keskuse juhiks, millest soovitan lähemalt lugeda siit. Hoolimata toonasest petitsioonist ja protestidest on sarnast saatust jagamas üha enam Poola kunstiinstitutsioone. Varssavi moodsa kunsti muuseum on üks väheseid, mis tänu linna rahastusele on saanud säilitada teatava autonoomsuse kultuuriministeeriumist. Zachęta olukord on aga võrdlemisi keeruline. See on ajalooliselt olnud kaasaegse kunsti, avatud ja kriitilise mõtlemise üks olulisi sõlmpunkte Poola kujutava kunsti väljal, olles järjepidevalt tegelnud ühiskondlikult aktuaalsete ja tundlike teemadega. Nüüd on asutust pandud juhtima inimene, kel kauaaegsete töötajate silmis pole kogemusi ja kompetentsi muuseumitööd organiseerida ning kel puudub valmidus arendada Rahvusgaleriid kaasaegse kriitilise institutsioonina. Paljud professionaalid, kes ei soovi säärastes tingimustes töötada, on juba ametist lahkunud. „Õhtu ebamugavuse“ kuraator, kellele kõnealune näitus jääb samuti viimaseks, naeris kibedalt, et tema näitus on ilmselt ka viimane kord, mil konkreetsed noored kunstnikud Zachętas publiku ette astuda saavad. Avaldati sügavat muret Poola kunstivälja arengu ja kujutava kunsti institutsioonide tuleviku pärast, mis triivivad Ungarile omase sumbumise poole, ja siis ei jää erinevustele, erisustele, avatusele ja pluralismile enam kohta.
Kumu blogi 