Kui üksikud Eesti kunstnikud võtsid 1940.–1950. aastatel toimunud staliniseerimise protsessidega kaasnenud draamade sõltumatu kajastaja positsiooni, siis tegutsesid nad varjatult ja väljaspool kunstimaailma. Mitteametliku kunsti väljal kajastasid kunstnikud privaatseid kogemusi ja kasutasid riiklikest kaanonitest hälbivaid vormivõtteid. Olga Terri ei võtnud 1940.–1950. aastatel kunstielust osa ja töötas rakendusliku kallakuga Tallinna Kunstitoodete Kombinaadis. Alates 1947. aastast maalis Terri kõigi eest varjatult katastroofi toimumisele viitavaid teoseid, mille allegooriline, hämarate vihjetega küllastatud pildikeel võimaldas kajastada suletud ja mittevaba ühiskonda iseloomustavaid hirme ning neuroose. Sümboolsete surma ja matustega seotud stseenide kõrvale ilmusid 1950. aastatel Terri maalidesse hirmunud ja karistust ootava indiviidi teemad. Minimaliseerides fantaasiaid ja süžeelist osa, keskendus kunstnik ähvardava sündmuse tuleku ootuses tardunud inimfiguurile. Terril õnnestus kirjeldada inimest halvanud surmahirmu, mis röövib temalt võimaluse oma saatust ise määrata.
Kumu blogi 