
Wilhelmine Schwanki „Interjöör“ (1885) kujutab rokokoostiilis tuba. Ruumis kajastub kaunite kunstidega tegelemine: vasakul paistab nurk klavessiinist, ruumi tagaosas paikneb molbert ja paremal seisab harfi kõrval naine. Aadliperedes oli naiste tegelemine kaunite kunstidega tavapärane ning nii oli neil lisaks käsitööoskusele ka pillimängu- või kunstilisi oskusi. Antud kompositsioonis mõjub kujutatud naine aga jäiga, lausa nukuliku tegelasena. Lopsakas kleidis, mis kandjale ilmselt mugavat liikumist ei võimalda, peab naine paljude mööbliesemete tekitatud piirangutes toimetama kindlaks määratud süsteemis.
Turvaliseks ja õdusaks peetava kodukeskkonna representatsioonid kunstis aitasid kinnistada traditsioonilisi vaateid tollal kehtinud soorollidele. Samuti on naise figuuri sidumine interjööridega, eriti koduste vaadetega, võte, mis kordab arvamust naise rollist kodususe ja intiimsuse tekitamisel, taastootes teatavat sotsiaalset ideaali.