1920. aastate ühiskonnakriitilises kunstis paistab julguse ja teravusega silma Natalie Mei (1900–1975) pliiatsijoonistuste sari. Tegelaste eluolu on kujutatud hallides toonides. Sarja joonistustel on portreteeritavad enamasti näoga vaataja poole, mis ei lase nende traagikat ignoreerida. Rõivad, esemed ja olustik annavad aimu, et tegelased kuuluvad vaesemasse ühiskonnakihti. Inimesed on esitatud selgelt väljajoonistunud karakteritena, mis ei jäta kahtlust nende rolli või elukutse osas. Siinsel pildil viitab prostitutsioonile vana naine, kes kupeldab vaataja poole apaatse pilgu suunanud noort naist himurale kliendile. Mei oli 1920. aastatel Eestis ainuke naiskunstnik, kes käsitles prostitutsiooniteemat. Enamasti on prostituute kunstis kujutatud meeste perspektiivist, romantilise või hukkamõistva alatooniga. Mei hoidub nendest stereotüüpidest ja toob selle asemel välja naise nõrgema positsiooni ühiskonnas. Euroopas ringi reisinud kunstnikule oli eeskujuks uusasjalik kunst.
Kumu blogi 