Leonhard Lapin oli aktsionist, maalija, graafik, luuletaja, arhitekt ja (linna) ruumiteoreetik. 1960. aastate lõpus kunstiellu astudes leiutas ta liitpopi ehk sovetpopi, mis ühendas popesteetikat ja nõukogude ühiskonna kriitikat, ning viljeles koos rühmitusega SOUP ’69 (Andres Tolts, Ando Keskküla jt) happening’e. Lapini kriitiline, kohati provokatiivne tegevus, mis manipuleeris ideoloogiliste kujunditega või epateeris erootikaga, tekitas korduvalt tsensuuri pahameelt. 1970. aastate keskel võttis Lapini looming suuna, mida on kirjeldatud kontseptualismi, aga ka neoavangardi mõiste kaudu. Geomeetrilised, korrastatud, isegi masinlikku ruumi taotlevad teosed tõukusid vene konstruktivismist ja suprematismist. Perestroika ja Eesti taasiseseisvumisprotsessi taustal valminud graafikasari „Märkide konversatsioon” (1989–1990) käsitles aga erinevate, sageli üksteisele vastanduvate ideoloogiate (sotsialism, natsism, kristlus, rahvuslus, modernism) lähedast loomust nende sümbolite struktuurse sarnasuse väljatoomise kaudu. Tagantjärele mõjub sarja kuuluv töö „Suprematism ja sotsialism”, kus sirp ja vasar „plahvatavad” avangardistlikuks kompositsiooniks, Nõukogude Liidu lagunemise ettekuulutajana.
Kumu blogi 