Elnara Taidre
Sümboolse toetusena Ukrainale digiteerib Eesti Kunstimuuseumi graafikakogu praegu esijärjekorras Ukraina kunstnike ja Ukraina teemalisi kunstiteoseid, sooviga muuta neid nähtavamaks. Kuna muuseumi kollektsiooni kujundamise aluseks on rahvuslik, territoriaalne ja temaatiline seotus Eestiga, ei ole Ukraina autoreid meil kuigi palju, kuid see-eest on nad kõik ühel või teisel määral Eestiga seotud.
Näiteks elas ja töötas Dnepropetrovskis sündinud maalija ja graafikakunstnik Vladimir (Volodymyr) Makarenko (pseudonüüm Makar, s 1943) 1970. aastatel Tallinnas, suheldes aktiivselt kohalike kunstiringkondadega. Ukraina juhtivaid graafikakunstnikke Pavel (Pavlo) Makov (s 1958) on aga võtnud osa mitmest kohalikust graafikanäitusest, muuhulgas Tallinna Graafikatriennaalist, ja teinud oma isikunäituse Tallinna Linnagaleriis (1999).
Ukraina kunstnikest on Eesti Kunstimuuseumi graafikakogus aga kõige arvukamalt esindatud lvivlane Aleksandr (Oleksandr) Aksinin (1949–1985), kellelt on muuseumis 21 väiksemõõtmelist filigraanset oforti. Lvivi Düreriks tituleeritud Aksinin töötas kuni 1974. aastani tušijoonistuse ja akvarelli meediumites, seejärel kujunes tema põhiväljundiks ofort. Selles graafikatehnikas saavutas kunstnik erakordse meisterlikkuse – tema lehti tasub vaadata suurendusklaasiga, et tunnetada täiel määral nende peent ja täpset joonte mängu ja struktuure. Samas on Aksinini kompositsioonides teatud monumentaalsust ja need mängivad välja mitmekordset suurendamist, nagu näitas 2017. aastal Kiievis, Ukraina Rahvusmuuseumis aset leidnud retrospektiivnäitus „Aksinini labürindid“.
Aksinin puutus kokku Moskva ja Leningradi mitteametliku kultuuri ringkondadega ning pühendas paljudele tegelastele oma teoseid. Otsides mõttekaaslasi, jõudis ta samuti Tallinnasse – kõigepealt leides üles kontakti Vello Vinnaga, kelle loominguga on tema töödel üksjagu kokkupuutepunkte. Seejärel aga tekkis tal eriti soe ja sügav sõprus Tõnis Vindi ja tema koolkonnaga, sest neid ühendasid mitmed ühised huvid – muuhulgas idamaade filosoofia ja esteetika põhjalik uurimine, Hiina „Muutuste raamatu“ („Yijing“) isikupärane mõtestamine ja selle kontseptuaalsete märkide ehk heksagrammide loominguline tõlgendamine. Aksinini esimene isikunäitus toimuski Tallinnas 1979. aastal, sest Lvivi kunstielu oli Eestiga võrreldes oluliselt rohkem tsenseeritud ning tema graafikal oli kodumaal pigem mitteametliku kunsti staatus. Jääb ainult mõistatada, milliseks see koostöö oleks võinud areneda – kõigest 35 aasta vanusena hukkus Aksinin traagiliselt lennukatastroofis teel Tallinnast koju.
Aleksandr Aksinin, aga ka laiemalt Tallinna-Lvivi (graafika)kunstikontaktid on teema, mis väärib edaspidigi uurimist ja tutvustamist.
Kumu blogi 