Eelmisest aastast alates töötab Kumus viis külastusjuhti: Iris Johanna, Elo Agnes, Gertu, Vasilina ja Lisette. Külastusjuht on muuseumi esindaja külastajaga suhtluses ja üritustel. Kumu külastusjuhtide missiooniks on meeldejäävate muuseumikogemuste toetamine, asjakohase info jagamine ja muuseumi heakorra eest seismine. Külastusjuhi töö oluliseks osaks on ka eksponeeritud näituste tutvustamine publikule, erinevate ürituste kohapealne koordineerimine ning külastajate suunamine. Uurisime meie külastusjuhtidelt täpsemalt nende kunstihuvi ja kunstimuuseumis töötamise kohta.
Milline on sinu suhe kunsti ja laiemalt kultuuriga? Mida sa vabal ajal naudid?
Iris: Kuna olen kogu elu loomevaldkondadega tegelenud ja kokku puutunud, siis ei kujuta ma nendeta oma elu ette. Väljendan end läbi kunsti ja sõnade, vahel tunnen end täiesti loomingusse mattununa. Vaba aega meeldib mulle pigem veeta üksi: jalutada metsas, kuulates muusikat ja mõlgutades mõtteid või vajuda hea raamatu seltsis diivanisse.
Vasilina: Imetlen kunsti jõudu ning seda, milliseid emotsioone see võib minus äratada: hirmu, õudust, rõõmu, naeru ‒ nimekiri on pikk. Kunst on lahutamatu osa minu elust ning seda pole kunagi palju. Tänu sellele avardan iga päev oma silmaringi, õpin mõtlema, analüüsima ning pöörama tähelepanu nii meie aja kui ka mineviku olulistele probleemidele. Kunst on tohutu liikumapanev jõud, see täidab sisemiselt. Kõik see mõtete ja ideede pagas inspireerib mind kui koreograafi. Vabal ajal meeldib mulle käia jalutamas, kuulates muusikat või külastada teele jäävaid kohvikuid, kaasas meelepärane raamat, ning lihtsalt istuda ja vaadata inimesi, panna elu pausile. Tavaliselt on elutempo küll kiire, kuid proovin mitte unustada külastada huvitavaid kunstinäitusi.
Elo: Kunst on kui vana sõber, kelle nägemine seest soojaks teeb ja südame kiiremini põksuma paneb. Ega ma otseselt oskagi enda ja kunsti vahelist suhet paremini lahti seletada ‒ eks kõik teavad kirjeldatud tunnet isegi. See, mida vabal ajal naudin, sõltub oluliselt mu tujust ja sellest, mida olen eelnevalt teinud. Müra ja kära keskel viibimise järgselt tahan üle kõige omaette olla ning olles sellest isu täis saanud, igatsen juba jälle oma armsate sõprade seltskonda. Ja siis on muidugi ka raamatud ‒ kes küll ilma nendeta saaks?
Gertu: Kunst ja kultuur annavad mu elule sügavust ja mõtet. Kõlab ehk veidralt, aga tõesti vahest mõtlen hirmuga, et mis mu elust järele jääks, kui seal kunsti ja kultuuri enam poleks: oleks ilmselt hirmus pealiskaudne, emotsioonitu ja läbiseedimata tunne. Vabal ajal naudingi enim just ümbritseva maailma, läbielatu ja -kogetu seedimist, mõtlemist, juurdlemist. Kunst ja kultuur aitavad mul seda teha. See vajab muidugi harjutamist. See pole mingi YouTube’i 10-minutiline how-to-do video, mis lubab anda kõik ainuõiged vastused korraga kätte. Muidu armastan veel ka jalutada, vintage-šopata, lugeda ja meisterdada.
Lisette: Minu jaoks käivad elu ja kunst käsikäes. Lõpetan sellel aastal EKAs maalikunsti eriala. Minu õppetee oli intensiivne ning elumuutev kogemus nii kunstniku kui ka inimesena. Läbi kunsti peegeldan ning analüüsin neid kogemusi. Ütleksin, et teen kogu aeg tööd: kunstnik teeb kogu aeg tööd. Inspiratsioon võib absoluutselt igal hetkel peale tulla ning see on osa tööprotsessist. Vabal ajal meeldib mulle looduses ringi käia ja trenni teha. Metsas uidates ning meditatiivses seisundis olles võib mõni inspireeriv mõte pähe tulla ning sellest teos valmida. Elu ja kunst on omavahel läbi põimunud.
Kuidas kunstini jõudsid?
Iris: Kunstimuuseumid on olnud alati mu lemmikmuuseumid, kuid kunstiteaduse õpinguteni EKAs jõudsin üsna juhuslikult: kandideerisin ilma tõsise plaanita seda eriala õppida, ent katsetel käies ja õppekava lugedes tundus, et vahest on see just see tee, mille nüüd ette võtma peaks. Teel on muidugi kivisid ja kände, ent tegu on niivõrd laiapõhjalise humanitaaralaga, et õpingud on mu maailmapilti avardanud, sütitanud huvi ning mind palju arendanud.
Vasilina: Lapsepõlvest saati olen olnud kunstiga seotud, alguses sellest arusaamata. Oma spordikarjääri teel, mis oli üsna pikk, ümbritsesid mind kaunid inimesed, kes inspireerisid ja täitsid mind armastusega kunsti vastu, mille eest olen tohutult tänulik.
Elo: Kui nüüd „ametlikult“ öelda, siis ilmselt EKAsse õppima asudes. Laiemas plaanis ei saaks ma aga väita, et kunst oleks miski, milleni ma oleksin jõudnud, see on alati olemas olnud. Vahel rohkem, vahel vähem – nagu vanad sõbrad ikka. Kuigi tõsi on, et nooremana oli kunsti positsioon minu elus pigem tagaplaanil. Olen põhi- ja keskhariduse omandanud reaalsuunalises koolis ning ka esimene katsetus ülikoolis oli sootuks ehitusinseneeria erialal.
Gertu: Läbi pika eneseveenmise! Ma tahtsin alati kunsti õppida ja teha, aga bakalaureusekraadi omandasin hoopis riigiteaduse alal TTÜs ja töötasin pikalt hoopis turundajana. 2020. aasta segasel kevadel, kui tundus, et maailm saab otsa, otsustasin, et vähemalt proovin! Proovisin ja sain EKAsse Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri uuringute magistrantuuri sisse, siis oli sisemine klikk ja äratundmisrõõm suur ning edasine selgemast selgem.
Lisette: Kunstiga olen tegelenud lapsest saadik. Järjepidevamalt hakkasin siis looma, kui Kevade tänaval asuvasse Tallinna Kunstikooli läksin. Kunstikool päästis mu elu.
Mis meeldib sulle enim kunstimuuseumis töötamise puhul?
Iris: Võiks öelda, et ma kannatan kroonilise lobapidamatuse all ja kunsti olen ma lausa kõrvuni armunud. Kunstimuuseumis töötamine istub mulle valatult, sest ühendab need kaks asja: saan hommikust õhtuni rääkida ‒ rääkida kunstist ‒ ning anda seda tehes ka külastajatele teistsuguse muuseumikogemuse ja mõne uue teadmise. Eestlane kipub küll häbelik olema ning ei tule ise kõige tihedamini küsima-jutustama, aga ise diskussiooni astudes on tekkinud väga põnevaid arutelusid ning olen ka ise palju targemaks saanud. Eriti tore on ka laste arvamust küsida, sest nad näevad tihti samu asju hoopis teisiti.
Vasilina: Mulle meeldivad enim teosed, mis mind ümbritsevad ning räägivad oma lugu. Vahest jään seisma mingis ruumis ning kujutan endale ette iga teose juures seisvat kunstnikku maalimas, pannes tähele, kuidas ma ennast tunneks, kui kõik kunstnikud oleksid parasjagu minuga ühes ruumis. Suurt rolli mängib ka suhtlus ning energiavahetus külastajaga dialoogi ajal. Hindamatu on näha säravaid ja uudishimulikke silmi, eriti noorte seas, kes on valmis tunde muuseumis veetma ning kunsti abil oma hinge harima.
Elo: Esiteks ilmselt asjaolu, et kunstimuuseum on vist kõige ilusam töökeskkond, mida ette kujutada võib. Teiseks kindlasti võimalus oma teadmisi kellegagi jagada, kes neist huvitatud on. Kolmanda tooksin välja ehk selle, et sellises keskkonnas töötamine arendab pidevalt ka mind ennast. Tõesõna, vahetevahel olen lausa hämmingus, kui sada korda nähtud teosel midagi jälle esmakordselt tähele panen.
Gertu: Meeldib, et mulle makstakse palka muuseumis kunsti keskel olemise eest ja kunstist rääkimise eest. Parim töö eales! Palun astuge julgelt ligi ja küsige küsimusi või kui tahate midagi niisama kommenteerida. See on minu töö teine parim osa: inimestega suhtlemine.
Lisette: Mulle meeldib keskkond, kus töötan. Mulle meeldib, et saan konstantselt maalist mõelda ja rääkida.
Miks on külastusjuhi töö oluline?
Iris: Keskmiselt veedavad inimesed ühe maali ees aega lühidalt, otsus teose huvitavuse kohta tehakse esimesel pilgul ja vägagi pealiskaudselt, kunst aga nõuab tähelepanu ning vaatamise oskust. Vanem kunst räägib tihti sümbolite keeles jutustades terve loo pisidetailide kaudu. Erialateadmisteta või eriti kirgliku kunstihuvita inimene ei tunne aga teoste autoreid ja ajalugu ning ei pruugi osata neid n-ö lugeda. Külastusjuht saab oma töö kaudu selle saladusliku maailma külastaja palge ette tuua, jagada teadmisi-arvamusi ning luua dialoogi.
Vasilina: Külastusjuht pakub võimalust teha külastaja muuseumikülastust veelgi rõõmsamaks, harivamaks ja meeldejäävamaks. Kunsti puhul on tähtis õhkkond, mis kunstnikke ümbritseb, esimesel pilgul ei tule kohe selle peale, mida kunstnik tahab teosega öelda. Siinjuures on tähtis vaadata aastate vahemikku, millal kunstnik elas ja mis parasjagu tema ümber toimus. Mulle meenus üks hea tsitaat John Bergeri raamatust ,,Nägemiseviisid“: „Me ei vaata kunagi ainult ühte asja; me vaatame alati asjade ja iseenda vahelist suhet.“
Elo: Külastusjuht aitab kunsti ümber konteksti luua ja tausta avada. Vahel ei pruugi mõni teos kohe üldse kõnetada: kas ei passi värvigamma, narratiiv või hoopis midagi muud. Enda puhul olen täheldanud, et just selliste teoste puhul kehtib vanasõna „Vaga vesi, sügav põhi“. Muidugi ei pea teos vaid negatiivsete emotsioonide pealt käivituma: vahel armud mõnda teosesse nõnda sügavalt, et ei suuda ära oodata, kuni seda rohkem tundma õppida. Selleks külastusjuhid ongi – küsi palju jaksad! Ja kui vastust ei saa, siis põneva arutelu kindlasti!
Gertu: Kuigi kunsti vaatamine ja kogemine on enamasti üsna isiklik ja personaalne kogemus, siis kogemus muutub, kui kunstist kõva häälega kellegagi rääkida. See on kuidagi hoopis teistmoodi protsess ja kogemus. Külastusjuhi töö annab selleks suurepärase võimaluse rääkida ja arutada.
Lisaks see on täiesti normaalne, et inimesed, kes pole kunstiajalugu õppinud, ei tea kunstiajaloo nüansse ja detaile, selleks külastusjuhid ongi, et kunstist rääkida ja küsimustele vastata. Kasutage julgelt võimalust ja seda teadmistepanka – küsige! Selleks me siin olemegi. Pole lolli ega halba küsimust, kõik küsimused on okeid.
Lisette: Külastusjuhi töö on oluline, sest see aitab vaatajal kunstiga isiklikumat suhet luua. Külastusjuht on justkui sild vaataja ja teose vahel.
Kui saaksid Kumust üksikule saarele kaasa võtta ühe kunstiteose või näituse, siis mis see oleks? Miks?
Iris: Veaksin kasvõi seljas kaasa hunniku baltisaksa kunstiteoseid, sest neid võib uurida lõpmatuseni. Biidermeieri kunst on minu jaoks olnud justkui see inimene, keda esmakohtumisel imelikuks pead ja igaks juhuks eemale hoiad, ent kunagi hiljem taas nähes avastad temast mingisuguse võlu ning teist saavad lähedased sõbrad. Selle ajastu kunst ei pruugi pakkuda sellist esteetilist naudingut nagu Eesti modernismiaja suurnimede värvirikkad teosed, ent see muutub läbi süüvimise hirmus põnevaks. Taim aknalaual pole lihtsalt taim, vaid viide nii naiselikkusele, botaanikahuvile kui ka oskustele kasutada ravimtaimi. Sigarist aadlikuhärra käes saab konteksti avades staatuse sümbol ja jõukuse märk, ning klaveril seisev noot võib seletada kogu maali temaatikat ja tegelaste riietust.
Vasilina: Näitus „Eneseloomine. Emantsipeeruv naine Eesti ja Soome kunstis“ ning sellest kõik Lydia Mei teosed, eriti naiste portreed, kus domineerib modernismile omane duaalsus. Naine kui iseseisev, tugev ja enesekindel, kuid samuti maskeeruv, kus mehelikkust toonitavad detailid peidavad naise enda alla.
Elo: Minu valik langeks hetkekski mõtlemata Johannes Saali „Metropoli“ (1950‒1951) peale, ent minu suurimaks õnnetuseks ei kuulu see Eesti Kunstimuuseumi kogusse. Ma arvan, et järgmine valik osutuks mulle hüpnotiseerivana mõjuva Oskar Kallise loomingu kasuks. Võtaksin kindlasti teose, mida lõputult vahtida ‒ mida ma seal üksikul saarel muud ikka teen? Valiku etteotsa paigutuksid teosed „Kirg“ (1917) ja „Vaikus“ (1917), aga hetkel ma oma pead nii keerulise otsusega väsitama ei hakka. Teen seda siis, kui aeg käes.
Gertu: Mina võtaksin kindlasti Kumu uue püsinäituse „Identiteedimaastikud“. Seda sellepärast, et see on nii mahukas näitus ja ma olen täiesti veendunud, et suudaksin elu lõpuni leida sealt detaile ja nüansse, mida ma varem ei märganud. Kuigi pean tunnistama, et minu absoluutne lemmik on kindlasti baltisaksa portreedesein „Puri“. Portreežanr on nagu aken kujutatava isiku kõige isiklikumasse maailma. See on lõputu põnev mõistatusülesanne: kes on pildil tegelikult, mis oli tema lemmikpaik, mis oli tema lemmikluuletus jne.
Lisette: Võtaksin kaasa Ado Vabbe „Lamava akti“ (1940–1944). Esimest korda nägin seda maali enda arvates näitusel „Kurja lillede lapsed. Eesti dekadentlik kunst“. Mind hämmastas, kuidas kunstnik nii suurte pintslitõmmetega figuuri nii detailselt edasi andis. Maalist õhkub erakordselt intiimset essentsi ning see on nii füüsiline. Lisaks on see maal minu arvates mitmekihiline: ma võiksin ta panna endale koju magamistuppa, aga samal ajal pidada sellest maalist pikki vestlusi.
Kumu blogi 