Kumus 18. märtsil avatava näituse „Mõtlevad pildid. Kontseptuaalne kunst Moskvast ja Baltikumist“ eeltööd algasid õigupoolest viis aastat tagasi ning Baltikumist sootuks kaugel, Ameerika Ühendriikides. Sügisel 2016, mil USA presidendiks valiti Donald Trump, olid näituse eestipoolsed kuraatorid Anu Allas ja Liisa Kaljula kolmekuusel uurimisretkel New Jerseys. Näituse ettevalmistustest annab täpsema ülevaate kunstiajaloolane Liisa Kaljula.
New Brunswicki nimelises ülikoolilinnakeses asub Rutgersi Ülikool ja selle tiiva all Zimmerli Kunstimuuseum, mille kogudesse kuulub Norton ja Nancy Dodge’i nõukogude nonkonformistliku kunsti kollektsioon – suurim ja kuulsaim sellelaadne väljaspool Ida-Euroopat. See kollektsioon on Ida-Euroopale väga oluline, sest hõlmab arvukalt võtmeteoseid nii Moskva kui ka Baltikumi nõukogude perioodi kunstist, sealhulgas päris kvaliteetset Eesti kunsti kogu. Kollektsiooni lõi umbes pool sajandit tagasi Ameerika majandusteadlane ja sovetoloog Norton Dodge, kes külastas hilisnõukogude perioodil töö tõttu sageli Nõukogude Liitu ning sattus oma reisidel suhtlema mitteametliku kunstiringkonnaga, kelle toonased esinemisvõimalused nii kodu- kui ka välismaal olid piiratud. Esialgu töid raamidest välja võttes, neid rulli keerates ja isiklikus reisikohvris üle piiri viies, hiljem juba suurema agentide võrgustiku abiga kogumistegevust jätkates, suutis Dodge Nõukogude Liidust välja viia ligi 20 000 kunstiteost. 1990. aastatel kinkisid Norton ja tema ja tema abikaasa Nancy Dodge oma kollektsiooni New Jerseys asuvale Rutgersi Ülikoolile, mis on osariigi suurim, avaliku sektori poolt rahastatav ülikool, erinevalt samuti New Jersey’s paiknevast Princetoni ülikoolist, mis kuulub prestiižsete eraülikoolide rühma Ivy League.
Zimmerli Kunstimuuseum on nüüdsel ajal küllalt mitmekesise koguga ülikoolimuuseum, milles Rutgersi Ülikool näeb peamiselt õppimisvõimalust ja praktikabaasi oma üliõpilastele. Rutgersi Ülikooli kunstiajaloo vilistlaste seas on ilmselt tänu Dodge’ide kogule silmapaistvaid Ida-Euroopa kuraatoreid ja kunstiajaloolasi – viimaste hulgas ka Tallinna Kunstihoone kuraator Corina Apostol. See kogu on aastate jooksul tööle meelitanud ka nimekaid nõukogude kunsti uurijaid, kes on meeleldi kasutanud võimalust ühtaegu ülikoolis õpetada ja muuseumis näitusi teha. Meie sealviibimise ajal oli Zimmerli Kunstimuuseumis avatud Jane Sharp’i kureeritud näitus „Mõtlevad pildid. Moskva kontseptualism Dodge’i kogust“. Tegemist oli teise suure Moskva kontseptualismi ülevaatenäitusega Ameerika Ühendriikides: 1991. aastal kureeris Joseph Backstein MOMA PS1-s näituse „Kontseptualismi perspektiivid“. Euroopas on Moskva kontseptualism mitme näituse ja publikatsioonide kaudu paremini tuntud, aga ometi eristus Zimmerli näitus senistest Moskva kontseptualismi ülevaatenäitustest oma rõhuga visuaalsusel: julge väitega, et Moskva mitteametlikus kunstis võrsus intellektuaalne pööre teistsugusest ühiskondlikust pinnasest ja kujunes siin seetõttu Lääne kontseptualismist nii vormiliselt kui ka meediumide osas erinevaks. Asudes õhinaga Dodge’i kogu Balti osa avastama, hakkas tasapisi tekkima mõte, et aeg on ühtlasi küps rääkida mitte üksnes Moskva kontseptualismist, vaid nõukogude kontseptualismist laiemalt. Sündis soov teha Balti kunstnike panus teisel pool raudset eesriiet toimunud intellektuaalsesse pöördesse nähtavamaks, sest kõige läänepoolsemate liiduvabariikidena pidi ka siin kõigi eelduste kohaselt arenema oma hübriidne kontseptualismiversioon.
Esialgne plaan oli teostada Balti kunstnike loomingu suurejooneline kojutoomine Ameerikast ning näidata Moskva ja Baltikumi materjali Dodge’ide kogu baasil pea täies mahus. Aga teatavasti tabas siis maailma koroonapandeemia ja transpordihinnad tõusid taevasse, mistõttu tuli näituse algnimestikku mitu korda radikaalselt kärpida. Jõudsime lõpuks mõneti vabastava arusaamiseni, et Balti materjali osas olekski hea ja õige kasutada suuremal määral Baltikumi enda kogusid, arvestades nii nende kogude lähedust Eestile kui ka Kumus parasjagu aktualiseeruvat Balti kunsti uurimissuunda. Meie uurimisreisid Lätti ja Leetu toimusid juba kõik koroonatingimustes ning olid seetõttu kiired, efektiivsed ja loetud. Lõppkokkuvõttes saime Baltikumi kunsti osas palju targemaks, kui oleksime saanud siis, kui oleksime tööd toonud üksnes Zimmerli Kunstimuuseumi olemasolevat valikut kasutades. On tegelikult hämmastav, kui vähe me teadsime oma naaberriikide kunstist! Kumbki meist ei suutnud ülikooliaegsetest loengutest meenutada ühtegi sõjajärgse perioodi läti või leedu kunstnikku, kuigi sajandi alguse modernistid Gustav Klucis ja Mikalojus Čiurlionis olid meile hästi teada. Niisiis tuli meil näitust ette valmistades palju juurde õppida ning oma ettekujutust Balti kunstist oluliselt avardada. See võimalus õppida hoidis meid vee peal ka siis, kui näituse füüsiline realiseerumine näis koroona tõttu olevat välistatud. Rohkem kui üks oli neid hetki, mil tundus, et suurte rahvusvaheliste kuraatoriprojektide aeg on lihtsalt läbi saanud.
Lätis õnnestus meil näha sealse rahvusliku kunstimuuseumi uhiuut ühishoidlat, mille säilitamistingimused teevad silmad ette isegi Kumule: kogud on nüüdisaegsed ja avarad ning kollektsioonidel on ruumi ka kasvada. Samas – avalikkusele kättesaadavate infosüsteemide poolest Läti ja Leedu Eestiga siiski ei võistle, sest siinsed seadused ei luba muuseumidel autoriõiguste tõttu valdavalt pilte oma infosüsteemidesse lisada. Ühtlasi ei saa riiklike andmebaaside puhul olla lõpuni kindel ka selles, kas nad annavad pildi kõikidest kogudes asuvatest teostest. Nii tuli meil Lätis ja Leedus suuresti toetuda kohalikele konsultantidele, kuraatoritele ja koguhoidjatele, kes püüdsid meile oma kogusid näidates mõistatada, mida kontseptuaalne kunst hilisnõukogude Läti või Leedu kontekstis ülepeakaela võiks tähendada.
Enamasti mõistsid kohalikud kuraatorid ja koguhoidjad selle all teoseid, millel oli nõukogude ametliku retoorika suhtes teatav kontrollimatu alltekst või peidetud poliitiline sõnum. Ja kuna selliseid teoseid on Läti ja Leedu kogudes arvukalt, saime kokkuvõttes päris hea ülevaate tervest nõukogude perioodi Balti kunstist. Kuigi riiklikes muuseumides moonutab seda pilti oluliselt nõukogudeaegne kogumispoliitika, mistõttu klassikalisest mediaalsest kolmikust – maal-skulptuur-graafika – välja jäetud teoseid tuleb otsida pigem erakogudest. Nii on riiklikud kunstimuuseumid minimaalselt kogunud performance’ite dokumentatsioone, realiseerumata kunstiteoste kavandeid ja tekstikunsti, mis on kontseptuaalse kunsti puhul aga arusaadavatel põhjustel väga tähtsad.
Läti ootab ühtlasi oma kaasaegse kunsti muuseumit, mis näib olevat justkui nõiutud projekt: küll takistavad seda kollektsiooni omaniku ABLV panga pankrot, koroonapandeemia või poliitilise tahte puudumine. Hoolimata sellest on eeldused igati head: rahvusvaheliselt tuntud arhitektid on hoonele loonud silmapaistva projekti, tulevasel muuseumil on juba olemas suurepärane kollektsioon ja see on ka väga hästi hoitud uues ühishoidlas koos rahvusliku kunstimuuseumi kogudega. Zuzeumi erakunstimuuseum oma uue hoone ja äärmiselt külalislahke vastuvõtuga rabas meid täiesti jalust. Sealne avatus väliskuraatoritele ei ole miski, mida saaks Ida-Euroopas veel iseenesestmõistetavalt võtta, sest siinkandis on veel palju nii era- kui ka riiklikke muuseume, kes hoiavad oma kollektsiooni pigem endale ega ole väliskoostööprojektidest sugugi huvitatud. Jānis Zuzānsi kogumistegevuse laiahaardelisus pani samuti ahhetama: Läti Rahvusliku Kunstimuuseumiga võrreldes on sel eramuuseumil vaata et parem nõukogude mitteametliku kunsti kollektsioon, sest siin on seda toetanud nii kaasaegsem kogumispoliitika kui ka võrreldamatult suurem ostuvõimekus viimase kümne-viieteistkümne aasta jooksul. Ent see pole veel kõik – Zuzeumi kogumispoliitika on viimastel aastatel ühtlasi võtnud rahvusvahelise haarde ning laienenud seejuures jõudsalt ka tarbekunsti valdkonda. Nii saime siin oma näitust silmas pidades tutvuda ka arvukate Moskva kontseptualismi teostega ning mõnda neist näebki märtsis Kumu suures saalis. Riias külastasime ka läti esikontseptualisti Leonards Laganovskist, kelle kaaskureerimisel avati Läti Rahvusliku Kunstimuuseumi peahoones hiljuti suur tekstikunsti ülevaatenäitus „ES_TEKST“.
Leedusse reisides oli meil kindel tööjaotus: mina külastasin kunstnik Eugenijus Cukermanast ja Leedu Kunstnike Liitu, Anu kunstnik Valentinas Antanavičiust ja MO kunstimuuseumi, Leedu Rahvusliku Kunstimuuseumi kogudes käisime mõlemad. Kunstnike ateljeesid külastades saime mõlemad suure elamuse osaliseks, sest neisse aastakümnetega kogunenud kultuurikiht oli rikkalik. Mõneti üllataval kombel oli kunstnikel veel käes hinnalisi töid, mis Eestis oleksid ammu kunstimuuseumi kogudes, siin aga satuvad ilmselt varem või hiljem eramuuseumidesse. Põhjused pole üksnes rahalised ega tulene vaid nõukogude kogumispoliitikast, sest rahvuslikku kunstimuuseumi näib kogumisotsustes ühtlasi mõjutavat ka teatav rahvuslik ekspressiivsuse kaanon, mida võib tajuda ka leedu kunstiajaloo ülevaateteostes. Sellest kaanonist tulenevalt – aga küllap on siin samuti mängus leedu kultuuri üldine eripära – olid meie välitööd kontseptuaalse kunsti näituse kuraatoritena Leedus mõnevõrra keerulisemad. Kuigi Vilniuses asuv Rahvusgalerii pakkus meile täielikku moraalset tuge ja oli meie välitööde tugistruktuur, mille kaudu lepiti kokku kohtumisi kunstnikega ja otsiti raamatukogust välgukiirusel õige raamat, tuli meil Leedus end oluliselt rohkem kurssi viia erakogudes asuva materjaliga. Leedu Rahvusliku Kunstimuuseumi enda kogud on alles hiljuti saanud rikkamaks Vladimir Tarassovi, Vilniuses elava tuntud vene helikunstniku ja muusiku kollektsiooni võrra, milles on rohkesti nii Vene kui ka Baltikumi mitteametlikku kunsti. Sellest kogust saab üsna hea ülevaate äsja renoveeritud Radvila palee näitusel „Protestikunst. Nõukogude aja mässajad“, mille kuraator on Leedu Rahvusliku Kunstimuuseumi direktor Arūnas Gelūnas.
MO muuseum on sarnase mastaabi ja ambitsiooniga eramuuseum Vilniuses nagu Zuzeum Riias, ehkki nende kollektsioon on selgelt rahvuspõhisem ning pealtnäha suurt muuseumit hoiab tegelikkuses käigus väga väike tiim. Ühtlasi oli huvitav saada kinnitust Balti riikides nõukogude ajal loodud identsetele institutsionaalsetele struktuuridele, sest samamoodi nagu Eesti NSV Kunstnike Liidu alluvuses tegutsenud Kunstifondil kujunes riiklike muuseumidega võrreldes liberaalsem kogumispoliitika ja kollektsioon, tekkisid väga head kunstikogud nii Läti kui ka Leedu kunstnike liidu juurde. Ainult erinevusega, et Lätis ja Leedus on need kollektsioonid ilma vahepealsete katkestusteta kunstnike liidu käsutuses ja üsnagi algsel kujul säilinud. Läti Kunstnike Liidu esimees, skulptor Igors Dobičins on liidu suuremahulisest kogust ainuisiklikult kureerinud ka eksperimentaalse ülevaatenäituse, mis täidab Daugava kaldal asuvas kunstnike liidu hoones terve korruse jagu ruume ning taotleb ekspositsioonile hetkel ka ametlikult muuseumi staatust. Maalid on sellel näitusel riputatud laest ja üksteise suhtes eri nurkade all, skulptuurid asetatud vaheliti riiulitele, laudadele ja põrandale. Rahvusliku kunstimuuseumi ja Zuzeumi kõrval tasub seda eksperimentaalset väljapanekut Riiasse sattudes kindlasti külastada, sest sedavõrd ekstsentrilist kureerimispraktikat kohtab tänapäeva professionaliseerunud kunstimaastikul harva.
Leedu Kunstnike Liit on aga võtnud ette oma kunstikogu täiemahulise digitaliseerimise ja avalikkusele kättesaadava andmebaasi loomise, kunstikogu eest hoolitsemiseks on tööle võetud uus inimene. Seega metsikute ja seikluslike välitööde aeg Baltikumi nõukogude perioodi kuraatoritele hakkab vist siiski tasapisi ühele poole saama. Meil aga õnnestus seda oma koroonaaegsetel välitöödel veel veidigi maitsta.
Kumu blogi 