Kumu 3. korrusel on kuni 10. aprillini avatud näitus „Talomuro ilmaruum. Lõuna-Eesti loojad“ (kuraator Liis Pählapuu), kus uuritakse, kuivõrd on Lõuna-Eestist pärit kunstnike loomingus mänginud rolli kohavaim ehk genius loci ning miks sündisid just siin Eesti 20. sajandi alguse radikaalseimad kunstiuuendused. Vaadeldakse, kuidas kujundasid Lõuna-Eesti kuvandit vanavara kogumisretked, millisena on kunstnikud näinud siinset loodust, kultuuri ja inimest ning kuidas Lõuna-Eestist kujunes puhkusekultuuri ja 1930. aastate patriootilise ideoloogia lipulaev. Mastaapselt joonistub välja ka kunstnike huvi eksootiliseks ja arhailiseks peetud Setomaa ja Petseri vastu. Näituse teemast lähtuvalt võtab setode visuaalse kujutamise vaatluse alla folklorist Andreas Kalkun.
Seto naiste eriline riietus ja Setomaa „eksootiline“ ilu jäid juba 19. sajandil seal käinud võõrastele silma. Setode visuaalsed ja kirjalikud representatsioonid on aga peegeldanud sageli sama palju Setomaal nähtut kui autorite eelarvamusi ja ettekujutusi. Setode jäädvustamine on kandnud sageli mitmeid funktsioone – rahvariietes setod ja Petseri kloostri kuplid on aegade jooksul pandud erinevaid ideoloogiaid illustreerima. Väga sageli on setode kujutised sümboliseerinud sealset arhailist elulaadi ning mujal kadunud „autentsust“ või vanapärasust. Olenevalt autori eelhäälestusest ja teadmistest on seda vanapära tõlgendatud kui midagi haruldast ja väärtuslikku või midagi kehva ja kaduvat ning selle kandi mahajäämusele viitavat. Setode juurest on kunstnikud otsinud nii põliselt eesti- kui ka venepärast ning jälgi kadunud aegadest.
Seto traditsiooniline rõivastus kui muinaskostüüm
Setode visuaalsed representatsioonid on olnud sageli seotud kirjalike tekstide või varasemate setode kujutistega. Esteetilise kõrval on olnud sellistel visuaalsetel representatsioonidel sageli ka teaduslik eesmärk, kujutised on olnud omavahel seotud ja dialoogis. Näiteks varaseimad seto naiste riietuse kirjeldused ja kujutised on enamasti küll teatud määral reaalse etnograafiaga kooskõlas, kuid kannavad selle kõrval siiski ka ilmseid viiteid varasemale ikoonilisele ja tekstuaalsele traditsioonile. Juba Christian Schlegel kirjeldas oma „Reiside“ VI köites mitmel puhul seto naiste riietust ja ehteid ning avaldas ka joonistuse küllaltki kummalises kostüümis Pihkvamaa talunaisest. Ilmselt on Schlegeli joonistus seotud juba 16. sajandil alguse saanud viisiga kujutada Liivimaa kõrgklassi naiste kostüüme (kogu keha ja osaliselt nägu katvad, karusnahkadega ääristatud ja drapeeritud peleriinid). Traditsioon sai alguse tõenäoliselt Michael Sittowi joonistusest, millest lähtusid Albrecht Düreri kolm Liivimaa naist, Jost Ammani Liivimaa naiste kostüümid ja paljud neile järgnevad Liivimaa naiste kostüümi kujutised.
Kui Friedrich Reinhold Kreutzwald tutvustas 1847. aastal estofiil Alexander Heinrich Neusile Pihkvamaa eestlanna rõivastust (tolleaegne tava nimetada setosid), sidus ta seto naise riietuse ühe ilmselt mõlemale tuttava muistse kostüümi kujutisega. Et veenda Neusi Pihkvamaa eestlaste vanapärasuses, viitas ta oma kirjelduses Tartu Ülikooli ajalooprofessori Friedrich Kruse (1790–1866) teoses „Necrolivonica, oder, Alterthümer Liv-, Esth- und Curlands“ (1842, tahvel 78) ilmunud muinasaegse varjaagi pildile.
Nende Pihkva eestlaste naissoo ihukate näitab kõige vanemat rahvariiet, millest selle aastasaja hakatusel Alutaguses veel mõningaid jälgi leidus, aga mis minu arvamist mööda praegu Eestimaal kuskil enam ei eksisteeri. /—/ [V]öö küljes kannavad nad messingist kettisid või muid kõlisevaid metallist iluasju, nagu Kruse on ühe varjaagi-venelase pildil kujutanud, selletõttu annab pidulikult ehitud naisterahvas igal sammul „kaunist kõla“. (Kreutzwaldi kiri Neusile 13.7.1847)
Tähelepanuväärselt on Kreutzwaldi jaoks varjaagide ja seto naiste rõivaid ühendavaks jooneks vöö küljes rippuvad rõhud. Ka 1842. aastal Õpetatud Eesti Seltsile saadetud nn Alutaguse rahvariiete kirjelduses vöö külge riputatavatest kõlinatest rääkides mainib Kreutzwald, et „Pihkva eestlannade juures võib neid kõlinaid veel praegugi näha“. Kuna selliste ehete tundmise kohta setode juures pole peale Kreutzwaldi andmete mingeid muid kirjalikke ega materiaalseid mälestusi, võib oletada, et seto naiste rõhud on üks Kreutzwaldi fantaasiarikas rekonstruktsioon, mille ülesanne oli ühendada Pihkvamaa eestlasi nende laulude algkodumaa Alutaguse kandiga (kus selliseid ehteid tõepoolest kantigi) ning ühtlasi ka millegi ürgvanaga (varjaagid). Kreutzwaldi järgi olid setod säilitanud mujalt Eestis kadunud vanad laulud ja ka riided, ning mõlema tundmaõppimiseks pidi pöörduma selle vanapärasuse allika juurde.
Tõenäoliselt on need Kreutzwaldi kirjutatud seto rahvariideid puudutavad tekstid mõjutanud näiteks ka Jakob Hurda ikonograafilist mõtisklust tema artiklis „Über die Pleskauer Esten oder die sogenannten Setukesen“. Hurt selgitab artiklis, et setode uurimine on oluline, kuna see liivimaalaste hõimurahvas ja lähedane naaber pole liivimaalaste moodi „läbi ja lõhki kultuuriinimesed kahekümnendast sajandist ühes oma puuduste ja voorustega“, vaid on „vanamoodsad“ ja „primitiivsed“ ning säilitanud palju ürgset oma kultuuris. Sellise „algse“ ja „ürgse“ säilitamise näiteks toob Hurt seto naiste rahvariided, mis üllatuslikult olevat väga sarnased algsoome rõivaste rekonstruktsioonile Hurdale tuntud „Kalevala“ väljaandes.
Soome rahvuseepose „Kalevala“ ühest väljaandest võib leida arheoloogiliste ja folkloristlike uuringute tulemusel rekonstrueeritud algsoomlase ja algsoomlanna kostüümi rekonstruktsiooni koloreeritult esitatuna. Teaduslikud peegelpildid ammukadunud aegadest aga tuletavad elavalt vaatajale meelde veel elavaid ja meie keskel liikuvaid setosid, eriti naise figuur on hämmastavalt sarnane seto naisele, mitte ainult kostüümi lõige, vaid ka värvide valik ja paigutus on sama, nii et esmapilgul võib koguni arvata seto naist enese ees olevat. /—/ See on selge tõestus, et setode kostüüm on ühelt poolt ürgvana ning teisalt, et ka soome teadlaste rekonstruktsioon on hästi õnnestunud. („Über die Pleskauer Esten oder die sogenannten Setukesen“ 1903, 188, 189)
„Kalevala“ väljaandest leitud algsoomlase pildi ja Hurdale tuntud setode välimuse kõrvutus on väga tähenduslik. Tegemist on selgelt auväärse võrdlusega, mis paneb setode „primitiivsuse“ ning ürgse täiuse ja autentsuse vahele võrdusmärgi.
Nii nagu seto rahvariiete kujutistega nii on ka Petseri ja Irboska kujutistega erinevatel aegadel erinevaid lugusid jutustatud. Pärast seda, kui Petserimaast sai osa Eesti Vabariigist muutus Petseri muuhulgas ka eksootiliseks turismiobjektiks ning paljud eesti kunstnikud said inspiratsiooni värvikirevatest õigeusukirikutest ja kloostrist. Ilmselt paelus Petseri ka oma uue ja vana kontrastidega ja kosmopoliitsusega, nii et 20. sajandi alguse eesti graafikas leidis Petseri-motiiv oma kindla koha. Vene kunstis on Petseril ja Irboskal ajalooliselt hoopis teistsugused tähendused olnud. Eriti Venemaalt Läände emigreerunute jaoks sai Petserist ja Irboskast nostalgiline õigeusu ja rahvuslikkuse pelgupaik.
Kumu blogi 