Muusika, heli ja kontseptuaalse kunsti piirimail tegutsev Andres Lõo (1978) keskendus nullindatel eelkõige helikunstile. „Miimiline partituur“ on kunstniku edasiarendus graafilise partituuri ideest, milles muusika on noteeritud visuaalsete kujundite abil ja tavapärast noodikirja asendab liikuv pilt. Teos valmis koostöös ansambel U-ga 2005. aasta Eesti Muusika Päevadele, mil ansambel (koosseisus: flööt ‒ Tarmo Johannes; viiul ‒ Merje Roomere; tšello ‒ Levi-Danel Mägila; klarnet ‒ Meelis Vind; löökpillid ‒ Vambola Krigul; klaver ‒ Taavi Kerikmäe) musitseeris Lõo näomiimika järgi. Lõo mustvalge nägu ja sellele reageeriv ansambel loob nartsissistliku kujundi, tuues sisse ka kehakunsti elemendi. „Miimiline partituur“ on erandlik teos Eesti kunstis, sidudes omavahel video-, heli-, muusika-, tegevus-, keha- ning interaktiivse kunsti erinevad küljed, jättes interpretatsiooniulatuse väga laiaks.
Kumu blogi 