Keskkonna teema on tõusnud esile peaaegu igas valdkonnas, ka muuseumimaastikul, ning on muutumas igapäevatöö organiseerimise ja mõtestamise osaks. Keskkondlike aspektide käsitlemine on oluline ka kunstiajaloos, avades uusi võimalusi tõlgendusteks, uute kihistuste lisamisel meie kunstiajaloole ning samuti unustatud või tähelepanuta jäänud teemade uurimisel. Käesolev kokkuvõte on kirjutatud ajaloolase Linda Kaljundi äsja MoMA blogis ilmunud ingliskeelse artikli „De-Provincializing Environmentalism in Soviet Estonian Art“ põhjal. Kaljundi kirjutis võtab fookusesse keskkonnatemaatika nõukogudeaegses eesti kunstis, mis on kesksel kohal ka Kumu kunstimuuseumis 2023. aastal toimuval antropotseeniteemalisel näitusel, mida kureerivad Linda Kaljundi, Bart Pushaw, Ulrike Plath, Eha Komissarov ja Tiiu Saadoja.
Artiklis keskendutakse 1960.–1980. aastatele ehk hilisele nõukogude ajale ning analüüsitakse selleaegset eesti kunsti ökokriitilisest ja keskkondlikust perspektiivist. Kaljundi demonstreerib, kuidas võiks seda perspektiivi lahti ankurdada kanoonilisest ja monoliitsest Lääne kunsti ajaloost. Kui varem on kunsti ja keskkonna suhete ajaloost kirjutatud eelkõige Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika vaatenurgast, siis viimasel ajal on levinud üleskutsed käsitleda seda teemat globaalsest aspektist. Autori sõnul on see laiema tähenduse andnud ka Ida-Euroopa kunstiajaloo ökokriitilisele tõlgendamisele.
Millisel ajahetkel kerkisid eesti kunstis päevakorrale ülalviidatud küsimused? Keskkonnaaktivism mängis kõikides idabloki riikides tähtsat rolli nõukogude režiimi kokkuvarisemise ajal – vastanduti näiteks tuumaenergia arendamisele, kaevandamisele, hüdroelektrijaamade rajamisele. Eesti kontekstis teame hästi 1987. aasta fosforiidisõda. Artiklis märgitakse, et kunstnikud reageerisid keskkondlikele muutustele ja arusaamadele ökolooglisest kriisist siiski juba 1960.–1970. aastate vahetusel. Kunstiväljal levisid keskkondlikud teemad eri suundades, nii maalikunstis kui ka graafikas, ent samuti maakunstis ja performance’i-kunstis.
Esimene pidepunkt asetatakse 1968. aastasse, mil toimusid murrangulised sündmused nii Läänes kui ka Ida-Euroopas ning mida võib mõlemal pool seostada tööstusliku modernsuse ja progressi unelmate murenemisega. Samal aastal maalis kunstnik Ilmar Malin eesti kunsti ühe ikoonilisema teose „Kustuv päike“. Tuletame meelde Kumu Kumu blogipostitust samast teosest, mille puhul räägitakse Malini komandeeringust Usbekistani 1960. aastate alguses. Kaljundi loob selle reisi valguses keskkondliku seose: Usbekistanis asusid uraanikaevandused ja seal viidi läbi ka tuumakatsetusi. Selle info valguses pakub ta ühe tõlgendusena välja Malini apokalüptilise motiivi seotuse tuumaseenega.
Järgmisena liigutakse kunstirühmituse ANK ’64 juurde, tuues esile selle naiskunstnikud Kristiina Kaasiku ja Mare Vindi, kelle teosed puudutavad muu hulgas keskkonnateemat. Autor arutleb Kaasiku maalide „Vaade aknast“ (1974), „Kasvuhooned“ (1973–1974) ja „Field Melioration“ (1974) üle ning vaatleb Mare Vindi pargi- ja aiateemalisi töid, mis kõik pakuvad võimalust ökokriitiliseks tõlgenduseks: looduse ja tehnoloogia vastandamine, taltsutatud loodus, inimtekkelised keskkonnad konfliktis loodusega. Ilmneb, et keskkonnaküsimused pole nendes teostes alati sirgjooneliselt väljendatud, kuid lähem vaatlus võib osutada mitmesugusele ärevusele ja vastuoludele.
Samal ajal, 1968. aasta paiku, võib märgata veel ühte keskkonnamuutustega seotud fenomeni esilekerkimist eesti kujutavas kunstis (aga ka kirjanduses ja filmikunstis): pöördumist ajaloo ja rahvapärandi poole, sh soome-ugri identiteedi ja kultuuripärandi, kristluse ja ida usundite poole, idealiseerides pärismaalaste suhet loodusega. Siinjuures toob autor välja Kaljo Põllu, kes käis soome-ugri rahvaste juures ekspeditsioonidel ja lõi nende reiside põhjal suuri graafilisi sarju. Põllu puhul problematiseerib Kaljundi kunstniku inimese- ja inimkultuurikeskset lähenemist loodusele, traditsiooniliste soorollide rõhutamist ning soome-ugri identiteedi kriitikavaba kinnistamist eestlase arhetüüpi.
Kuigi soome-ugri teemaga püüti enamasti teadlikult end dekoloniseerida ja seeläbi kritiseerida Läänt, siis täielikult ei õnnestunud neil kunstnikel vältida vanade koloniaalsete stereotüüpide taaskasutamist. „Muutes soome-ugri rahvad algupärasuse ja keskkonnaliikumise ikoonideks, omastasid eesti kunstnikud, kirjanikud ja filmitegijad paljusid elemente vanadest Põhjala põlisrahvaste koloniaalsetest kujutistest,“ kirjutab Kaljundi. Kumu kunstimuuseumi näitus „Vallutaja pilk“ 2019. aastal käsitles just neidsamu teemasid.
Lõpetuseks selgub, et ehkki seos loodusega on endistviisi tugevalt eesti rahvusliku identiteedi osa ning Eestit turundatakse kui öko- ja digiriiki, tuleb meeles pidada mitmekesisust, mis valitses 1970. ja 1980. aastate kunstis ja keskkonnaliikumises. Käesoleva kokkuvõtte kirjutamise juurde lisab autor, et keskkonnaga suhestumise viise on erisuguseid: looduse idealiseerimine ja romantiseerimine, sellesama ilusa, metsiku looduse kujutamine identiteedi osana; aga ka loodusmüütide õõnestamine, keskkonnaprobleemidele osutamine. Ka nüüdisaegsed kunstnikud otsivad ja katsetavad eri viise keskkonnaga tegelemiseks, mis viitab antud küsimuse järjepidevale aktuaalsusele. Antropotseeniteemaline näitus tegelebki ühtaegu nii siinse kunstiajaloo ökokriitlise ümbermõtestamisega kui ka kaasaegsete kunstnike keskkondlike praktikatega.
Linda Kaljundi on Tallinna Ülikooli teadusprojekti „Eesti keskkonnaliikumine 20. sajandil: ideoloogia, diskursid, praktikad“ (PRG908) töögrupi liige ning valmistab ette Kumu kunstimuuseumi 2023. aasta antropotseeniteemalist näitust koos kaaskuraatorite Ulrike Plathi (Tallinna Ülikool), Bart Pushaw’ (Kopenhaageni ülikool), Eha Komissarovi ja Tiiu Saadojaga. Kaljundi artikkel on algselt tellitud ja ilmunud New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumi netiväljaandes Post (post.at.MoMA.org), mis on pühendunud kunsti- ja modernismi ajaloole globaalses kontekstis.
Kumu blogi 