Oktoobris avati Kumu kunstimuuseumis Lõuna-Eesti kultuurile ja sealsete autorite loomingule pühendatud näitus „Talomuro ilmaruum. Lõuna-Eesti loojad“, kus vaadeldakse lähemalt kunstnike ja kohavaimu suhet ning Lõuna-Eesti mõju Eesti kunstimaastikul. Näitusel on esindatud paljude tuntumate 20. sajandi esimesel poolel tegutsenud Eesti kunstnike looming. Vestlesime väljapaneku tagamaadest lähemalt kuraator Liis Pählapuuga.
Kuidas tekkis sellise näituse loomise idee?
Idee vaadelda näitusena nii Lõuna-Eestist pärit kui ka sealsete paikadega seotud kunstnike loomingut oli minu jaoks õhus juba mitu aastat varem. Tegeldes teiste näitustega, mis samuti käsitlesid Eesti kunsti, jäi silma, kuivõrd palju on Eesti kunstnike loomingus Lõuna-Eestiga seotud teoseid. Tundus, et rääkides Eesti varasema kunsti sügavast seotusest maastiku kujutamisega, tulebki eelkõige rääkida Lõuna-Eesti maastikust. Näituse mõtte tekkimise taga oli kindlasti ka isiklik suur huvi Lõuna-Eesti kultuuriruumi ja just Setomaa vastu, samuti mängis rolli ülikooliaegne uurimistöö, mille käigus süvenesin Lõuna-Eestis tegutsenud Valdur Ohaka (1925‒1998) loomingusse. Lugedes Lõuna-Eesti kultuuri ja pärandiga seotud kirjandust, ka kohalikus võru ja seto keeles tekste ning kaasaegsete Lõuna-Eesti kirjanike ilukirjanduslikku loomingut, tekkis mul aina suurem huvi püüda leida seda raskesti sõnastatavat, kuid samas paljude kultuurivaatlejate poolt varem esile tõstetud lõunaeestilikkust ka kunstis. Eesmärk vaadelda sellise väga tunnetusliku ja kindlasti vaieldava märksõna nagu „kohavaim“ mõju nii kunstnikele endile kui ka nende loomingule on kahtlemata riskantne ettevõtmine. Aga nagu ütles sisetunne, on „lõunaeestilikkus“ väljapanekul esindatud teostes olemas – seda on kinnitanud ka mitmed „põliselanikud“, kes näitust on külastanud.
Näitus ja raamatu saatetekstiks olev esseistlik arutlus on teadlikult paigutatud ristteele, et proovida ühelt poolt vaadelda lõunaeestilikkuse konstrueerimist ja teiselt poolt luua seda ka ise. Maastik, keel ja traditsioonid mõjutavad inimeste käitumisviise ning mõttemaailma, ja kindlasti on see nii just tundlike inimeste, nagu kirjanike või kunstnike puhul. Seda uskudes on ka näitusel lõunaeestlaste kunsti käsitletud just läbi abstraktse ja efemeerse kohavaimu mõiste ning vaadatud, kuidas Lõuna-Eesti autorid on kohalikku eripära ise tajunud.
Näitus koosneb mitmest alateemast. Kas kerkib esile ka mõni konkreetne teemaliin, mis on Sinu jaoks selle näituse puhul kõige olulisem?
Tundub, et minu jaoks algas kõik näitusega seonduv Madis Kõivu sõnastatud paigavaimu mõttest. Sellest, kuidas igal kohal on oma vaim, mis kujundab seal elavat inimest. Kunstiteoste tasandil on väljapaneku lähtepunktiks ja mõtteliseks tuumikuks Karl Pärsimäe taluõue akvarellid, mis minu silmis koondavad mitmeid lõunaeestiliseks peetavaid kvaliteete, nagu mängulisus, vahetu emotsioon, konventsioonide hülgamine, fantaasiarikkus, värvirõõm. Kogu näitust kunstiliseks tervikuks siduva omadusena võibki välja tuua värvi olulisuse. On selgelt näha, ja loodetavasti tuleb see näitusel esile, et Lõuna-Eestist on pärit tolleaegsed kõige väljapaistvamad koloristid. Villem Ormisson avaneb värvimöllule just Viljandis ja selle ümbruskonna maastike keskel töötades, Karl Pärsimäe kõige radikaalsemate värvikooslustega tööd on seotud Võrumaaga, rääkimata Konrad Mägist, kelle maastikutunnetuse ja religioosselt müstilise loodusnägemuse alguspunktiks on varane kontakt Lõuna-Eesti loodusega.
Kuidas sündis kunstnike valik?
Algne plaan keskenduda eeskätt Pärsimäe loomingule kasvas aja jooksul märksa laiemaks ja lõppkokkuvõttes on näitusele kaasatud ligi 50 kunstnikku. Muidugi joonistuvad valitud teemade lõikes välja n-ö võtmeautorid, kes on Lõuna-Eestist pärit ning olnud läbi aastakümnete seotud just Lõuna-Eesti kujutamise ja sealses ruumis tegutsemisega. Pärsimäe kõrval on kindlasti olulised Jaan Vahtra, Villem Ormisson, Konstantin Süvalo, Konrad Mägi ja ka Jaan Koort, kellelt on näitusel eksponeeritud kõige rohkem töid. Põnev oli enda jaoks avastada Eduard Timbermann (1905–1935), kelle loominguga mul seni ei olnud võimalust lähemalt kokku puutuda. Timbermann alustas kunstiga tegelemist 1923. aastal Villem Ormissoni, Juhan Muksi ja Friedrich Histi juhendatud joonistamis- ja maalimiskursustel. Vanemate vastuseisust hoolimata otsustas ta keskkooli lõpetamata asuda kohe õppima Pallase kunstikooli. Kunstnik on loonud ka õlimaale, eelkõige portreid, mis paistavad silma rafineeritud stiilitunde ja elegantsiga, enim annavad tema andelaadi erilisust edasi aga akvarellid, mille puhul – nii maastikuvaadetes kui ka linnamotiivides – võlub üheaegselt avalduv ebamaine õhulisus ja vormiline konkreetsus. Keerulises akvarellitehnikas ei ole Timbermann laskunud igav-realistlikusse laadi, vaid on loonud väiksemastki loodusmotiivist omaette kunstiteose. Püüdlemisest kunstilise mõtteselguse ja sisemise tunnetuse kujutamise poole kõnelevad ka tema aastate jooksul kirjapandud märkmed. Timbermann väljendas kompromissitust endale püstitatud eesmärkide suhtes – see on ka põhjus, miks ta hävitas paljud tööd, mida ebaõnnestunuks pidas. 1930. aastal pärast Pallase lõpetamist Viljandisse tagasi pöördunud Timbermann oli selle taga, et just 1930. aastate esimesel poolel aktiveerus Viljandi kunstielu ja asuti korraldama näitusi.
Timbermanni omapärane lähenemine ja teoste kõrge kvaliteet tekitasid kindla soovi tema loomingut sel näitusel maksimaalselt esile tuua ja seega võib tema teoseid leida väljapanekul mitme eri lähenemisnurga ja teema alt. Seni täiesti käsitlemata külg tema loomingus on joonistused, mida saab samuti näitusel näha. Teadaolevalt ei ole Timbermann loonud ühtegi autoportreed, kuid mõned säilinud intiimsed joonistused ja akvarellid viitavad, et teda paelus nii enesevaatlus kui ka meesmodelli sensuaalsus.
Kuna mahukasse materjali süüvides oli võimatu mööda vaadata Lõuna-Eestist kui suvituspaigast, k.a kunstnike-turistide teemast, siis jõudis näitusele valik teoseid ka laiemalt kunstnike ringilt, kelle kokkupuude Lõuna-Eestiga on olnud fragmentaarsem-meelelisem ja episoodilisem. Laias plaanis ongi näitusel kaks teineteisest eristuvat liini, millest üks tegeleb lõunaeestilikkusega selle olemuslikkuse tasandil, teine aga vaatleb n-ö väliste jõudude, nagu riiklike meetmete (näiteks keelepoliitika), turismi edendamise jms mõju piirkonnale ja selle kuvandi vormumisele.
Paljud teosed pärinevad erakogudest ja teistest muuseumidest. Kuidas tööprotsess välja nägi? Kuidas te need teosed leidsite?
Tööprotsess oli mõneski mõttes tavapärane – ligipääsetavate avalike kogude materjalide läbitöötamine ja nende hulgast teoste valimine. Eriliseks võib aga selle näituse puhul pidada seda, et huvipakkuvate, kuid seni silmapiirilt välja jäänud, erakogudesse kuuluvate teoste üles leidmiseks oli päris palju aega, ning koos näituse koordinaatori Magdaleena Maasikuga proovisime seda ülesannet ka maksimaalselt täita. Suureks abiks olid otsingutel ka galeriid, kes vahendasid kontakte ja aitasid leida konkreetsete tööde omanikud. Väga hea meel on selle üle, et näitusele on jõudnud mitmed väheeksponeeritud või -tuntud, aga erakordselt kvaliteetsed ja põnevad teosed, näiteks Timbermanni akvarellid „Meesakt“ (1928) ja „Petseri motiiv“ (1934) või Koorti õlimaal „Ema portree“ (1910).
„Talomuro ilmaruum“ tähendab võru keelest tõlgituna poeetiliselt „taluõue kosmost“. Kuidas sai just selline pealkiri näitusele valitud?
2020. aasta suvel ilmus näituse eeltutvustusena Võrumaa kohalikus ajalehes Uma Leht minu kirjutatud artikkel „Kunstnik Pärsimäe Lõunõ-Eesti“. Artikli tõlkis võru keelde toimetaja Jan Rahman. Tekstis oli Pärsimäe akvarellides rakendatud tabav totaalsus kokku võetud märksõnaga „taluõue kosmos“, mis võru keeles kõlab „talomuro ilmaruum“. Näitusele, mille lähtepunktiks on lõunaeestilikkuse puhul kõige olemuslikumaks peetud paigavaimu teema ja taluõu kui lõunaeestilike väärtuste tuum, näis see võrukeelne pealkiri hästi sobivat. Selles on minu jaoks ka poeetilisust, mida võib tajuda ja mida on ka korduvalt välja toodud Lõuna-Eestist pärit loojate, luuletajate-kirjanike olemuse kirjeldamisel. Võib öelda, et ka Lõuna-Eestiga seotud kunstnike looming on mõneski mõttes meeleliselt romantiline, teisalt ka radikaalne. See on mänguline, kirev, vastuoluline ja ootamatu – nagu Lõuna-Eesti ise.
Näitusel on vaadeldud perioodi 19. sajandi lõpust kuni Teise maailmasõja lõpuni. Miks sai valitud just selline ajavahemik?
Antud periood on näituse fookuses seetõttu, et just sel ajal toimus lisaks üldisele rahvusliku ja rahvusriikliku eneseteadvuse defineerimisele kitsam paikkondlik identiteediloome, mis haaras muu hulgas ka Lõuna-Eestit. Selle ajaperioodiga on tihedalt seotud Eesti Rahva Muuseumi eestvedamisel korraldatud kogumisretked, mis seadsid eesmärgiks koguda kõige vanemat kihistust nii esemete kui ka suulise pärimuse näol. Moderniseeruva maailma igatsuseks ja huviks kujunesid eelkõige arhailisuse otsingud ja n-ö moodsusest veel puutumata paikade avastamine. Kindlasti kujundasid kogumisretked arusaama Lõuna-Eesti paikadest, seda just arhailisuse märksõna kaudu. Küllap tulid ka paljud kunstnikud selle tuules siia otsima vanapärast eluolu ja kujutama näiteks Setomaad kui vanamoodsat ja ka eksootiliselt eripärast, õigeusu fassaadiga paika.
Lõuna-Eesti puhul on huvitav vaadelda, kuidas pärast Eesti Vabariigi loomist hakkas siin võimenduma riiklik kohalolu nii ühtlustava keelepoliitika kui ka füüsilises keskkonnas võimu kohaloleku näitamise kaudu. Ühelt poolt sooviti Lõuna-Eestit näha ja idealiseerida arhailiselt väärtusliku paigana, teiselt poolt koheldi siinseid rahvarühmi kui väiksemaid vendi, kes vajavad järje peale aitamist. Eriti selgelt joonistus selline kahetine suhtumine välja Setomaal. 1930. aastatel sai Lõuna-Eestist tõeline rahvuslike ideaalide lipulaev: kunstis kujutati –võiks öelda, et pea lõputult – idüllilise kuppelmaastikuga ideaalses sümbioosis töötavaid maainimesi, ja Lõuna-Eesti maastikust kujunes eestipärase kauni looduse kvintessents, mida näitavad ka mitmed pannoomaalide tellimused.
Mis oli selle näituse koostamise juures kõige keerulisem?
Keeruline oli kindlasti tööde lõpliku valiku tegemine, sest mõne teema raames oli alternatiive väga palju. Kahtlusi tekitas, kuivõrd suudan näituse kaudu edasi anda seda keerulist lõunaeestilist olemust, mida ise mitme sügavuti mineva autori ja justkui sealt välja kasvanud teoste puhul tajusin. Samuti oli väljakutseks ületada näitusega maastikumaalikesksus, mida püüdsin vältida. Soov oli näidata lõunaeestilikku meelsust ja erilisust ka muul tasandil, näiteks kunstniku radikaalse käitumise või kompleksivaba enesevaatluse ja identiteediotsingute kaudu.
Kuidas täiendab näitus seniseid kunstiajaloolisi uurimusi? Millist tühimikku n-ö täidab?
Senistes Lõuna-Eesti kultuuri uuringutes joonistuvad selgelt välja kolm suurt valdkonda: keel, pärimus ja kirjandus. Iseloomulik on just süvitsi tegelemine rahvapärimusliku materjaliga. Siiani puuduvad keele, kirjanduse ja pärimuslike ning etnograafiliste uurimuste kõrval aga käsitlused, mis analüüsiksid lõunaeestilisust piirkonnas kasvanud ja sellega tihedalt seotud kunstnike loomingus. Ometi on just Lõuna-Eestist pärit paljud Eesti kunstielu algusaja võtmeautorid. Ilmselt on siiani teadvustamata, kuivõrd on nende looming mõjutanud meie kujutluspilte ja arusaamu lõunaeestilikkusest visuaalsel tasandil. Näitus ja sellega kaasnev raamat on seega esimeseks katseks vaadelda üldisemalt Lõuna-Eesti erilist vaimsust ja selle võimalikke avaldumisvorme Eesti kunstnike 20. sajandi esimese poole loomingus. Üldisemas plaanis võib aga märkida, et Eesti kunstis avalduva paikkondliku identiteedi analüüsimisega ei ole seni just palju tegeletud.
Miks peaks publik seda näitust kindlasti nägema?
Arvan, et esmalt juba seetõttu, et näitusel saab näha arvukalt väga häid teoseid, mis asuvad erakogudes ja mida on siiani vähe eksponeeritud. Kindlasti soovitan näitust kogeda koos võrukeelse audiogiidiga – see võib panna nägema ka tuntud autorite loomingut senisest erinevas võtmes.
7. ja 14. detsembri õhtul, kui muuseum on tavakülastusteks juba suletud, on võimalik tutvuda näitusega kuraator Liis Pählapuu juhtimisel. Piletid Piletilevist
Kumu blogi 