Kolmapäeval, 17. novembril möödus 102 aastat Eesti Kunstimuuseumi asutamisest. Suure ja kahtlemata kõige väljapaistvama osa muuseumi tegevusest hõlmab näituste korraldamine. Aastate jooksul on muuseumi eri majades kokku pandud ning üles seatud ligi 2000 näitust. Laias laastus võib neid jagada püsi-, isiku-, teema- ja ülevaatenäitusteks. Teemast annab ülevaate Eesti Kunstimuuseumi arhiivi juhataja Ulrika Jõemägi.
1925. aastal korraldati Kadrioru lossis II eesti kunsti ülevaatenäitus. Omamoodi ülevaatenäituseks on ka püsiekspositsioon, kuhu koondatakse paremaid näiteid muuseumi kogudest. Kunstimuuseumi puhul siis maalist, graafikast ja skulptuurist vürtsitatult fotode ja infotekstidega. Muuseumi esimene, 1922. aastal avatud püsinäitus kätkes endas aga hoopis etnograafiliste esemete ning ajaloolise mööbli väljapanekut. Alles pärast seda, kui 1925. aastal võeti suund ainult kujutava kunsti kogumisele, jättes etnograafia Eesti Rahva Muuseumi pärusmaaks, seati kokku esimene kujutava kunsti püsiväljapanek.
Esimeseks muuseumi korraldatud isikunäituseks võib pidada 1926. aastal Johann Köleri 100. sünniaastapäeva puhul Tallinna börsisaalis ehk Suurgildi hoones korraldatud ülevaadet suurmeistri loomingust. Muuseum omandas sellelt maali „Lorelei needmine munkade poolt“, mida on eksponeeritud nii Kadrioru kunstimuuseumi kui ka Kumu kunstimuuseumi püsinäitusel. Läbi aegade muuseumi näitustel väljas olnud Köleri teoste arvu on keeruline hinnata, küll aga on ajaloo jooksul toimunud muuseumis vähemalt kaheksa tema isikunäitust, neist viimane koos August Weizenbergi skulptuuridega 2019. aastal.
Teised kaks muuseumiseintel kõige rohkem nn eetriaega saanud on Eduard Wiiralt ja Kristjan Raud. 1946. aastal sai muuseum pärast 20-aastast eemalolekut ja sõda taas kolida Kadrioru lossi ning avamiseks pandi kokku Kristjan Raua loomingu ülevaade. Ainuüksi Kadrioru lossis ongi toimunud seitse Kristjan Raua näitust, sealhulgas kolm neist dialoogis Eduard Wiiralti loominguga. Aastaid tegutses kunstimuuseumi filiaalina Kristjan Raua majamuuseum, mille näitustest oli mõistagi suur osa tema loomingule pühendatud. Eduard Wiiralt on olnud muuseuminäituse nimes lausa 22 korral. Samas on huvitav märkida, et hoolimata 30-aastasest vanusevahest omandati mõlemalt kunstnikult esimene teos muuseumi kogusse 1924. aastal.
1926. aastal korraldas toona juba 60-aastane kunstnik Anna Luik-Püüman Tallinna Harjumäe Kõlakojas oma tööde ülevaatenäituse. Kuigi naiskunstnike tööd polnud 20. sajandi esimesel poolel näitustel enam haruldus – üldjuhul 10–20 meesautori kohta kaks või kolm naist –, oli see eesti soost naislooja kohta julge ning ettevõtlik samm, mille kordamiseni ei jõutud niipea. 1937. aastal pöördus Helsingi Taidehalli direktor oma eesti kolleegide poole ettepanekuga tuua Eestisse Itaalia naiskunstnike näitus, mis oli eksponeerimisel Soomes. Kuna Kunstihoone oli hõivatud, seati näitus üles kunstimuuseumi ajutisse hoonesse Narva mnt 4, kuhu muuseum pärast lossist välja tõstmist oli kolinud. Sellest sai käivitav jõud esimese eesti naiskunstnike näituse korraldamiseks 1939. aasta oktoobris Tallinna Kunstihoones. Uue, sama ülevaatliku naiskunstnike väljapanekuni jõuti alles 2019. aastal näitusega „Eneseloomine. Emantsipeeruv naine Eesti ja Soome kunstis“ Kumu suures saalis. Esimesed naise loomingule pühendatud isikunäitused muuseumis toimusid 1960. aastatel: 1961 esitleti graafik Aino Bachi ja akvarellist Lydia Meid ning kolm aastat hiljem keraamik Aino Alamaad ja tekstiilikunstnik Leesi Ermi.
Omaette tõmbenumbriks on kujunenud teemanäitused. Nõukogude perioodil olid need enamasti ideoloogiast kantud „Inimene ja loov töö“ või „Rahu kaitsel“. Sel sajandil on aga publikule avastamisrõõmu pakkunud näitused mitmesugustel ainetel: loomad („Animalistika kunstis“, 2003), lilled („Floromaania“, 2009), vein ja leib („Vinum et panis“, 2012), armastus („Armastus“, 2016).
Kindla peale minek on ka ülevaatenäitused. Olgu need siis mingist kindlast kunstiliigist, näiteks suuri graafikanäitusi on muuseum korraldanud keskmiselt iga 10 aasta tagant (esimene 1960 ja viimati 2015,) skulptuuriülevaateid veidi harvem, iga 15 aasta tagant (viimati 2014), suuremad maaliülevaated on enamasti olnud piiritletud kindla alateemaga, nagu portree, maastik või natüürmort. Samuti on ülevaateid koostatud konkreetsest kunstistiilist, näiteks „Juugend Eesti kunstis“ (1975), „Ekspressionism Eesti kunstis“ (1985), „Sürrealism Eesti kunstis“ (1990), või ka mingist perioodist. Eraldi käsitlemist on leidnud peaaegu kõik möödunud sajandi kümnendid – just avati Kumus 21. sajandi esimest kümmet analüüsiv „Nullindad eesti kunstis“.
Kumu blogi 