Naiskunstnike Laulu- ja Mänguselts Puhas Rõõm on kollektiivne autor, kes alustas aastal 2000 postfeministliku kunstiprojektiga, mis vastandub depressiivsele, „kannatava“ geniaalse meeskunstniku kuvandile. Video esitab sämplingu rühma tuntumatest performance’itest aastatel 2003–2005, millest tänapäeval on saanud mälestusmärk ajajärgu vabameelsusest. Eesmärgiks rõõmu ja kultuuri omavahelisest umbusaldusest kõneleva kultuuritraditsiooni õhkulaskmine, parodeerib Puhas Rõõm samal ajal hüperaktiivset meedia- ja netikultuuri, kellelt laenab kujundeid ja esitusviise. Parodeeriv tegevus on seotud samas moraliseeriva hoiakuga: „Puhast Rõõmu ikka ja jälle huvitav teema on tütarlapsest-sirgub-naine-perioodil noori naisi paeluv mimikrimäng – tüdrukud on varmad ühiskondlikke muinasjutte ja konventsioone endas elustama, olemaks populaarsed, meeldimaks sihtgrupile,“ kirjutas rühma juht Piret Räni. Kui üheks oluliseks Puhta Rõõmu teemaliiniks kujunesid naerva naise vaatlused, arendavad nende performance’id „Keha müüb“ ja „Päästke maailm türapeade käest“ jõulist sajandi algul laiutava macho-kultuuri dekonstruktsiooni.
Teost saab alates 12. novembrist näha näitusel „Kunst mugavustsoonis? Nullindad Eesti kunstis“.
Kumu blogi 