Jeremy Shaw’d küsitles Inga Jaagus
Alustaksin teekonnast, mis viis teose „Phase Shifting Index“ sünnini. Keskne teema, mida oma loomingus käsitled, on inimese teisenenud teadvusseisundid ja erinevad viisid selle saavutamiseks, religioonist ja rituaalidest kuni mõnuaineteni ning teisalt teaduspraktikad, mis neid seisundeid uurivad, nagu näiteks neuroteadus. Kuidas kõik need erinevad suunad sinu loomingus üksteisega suhestuvad?
Mind huvitavad erinevad kultuurilised ja teaduslikud praktikad, mis püüavad kaardistada inimese transtsendentaalseid kogemusi. Religioon, neuroteadus, spirituaalsus, tehnoloogia ja hedonism – minu jaoks on nad kõik võrdsed. Arvan, et üks põhjusi, miks jõudsin välja ulmeteemade ning videomeediumis töötamiseni, on võimalus luua väljamõeldud maailmu, kus puudub hierarhia – kus teadus saab eksisteerida samal tasandil religiooni või spirituaalsusega. See on viljakas keskkond, kus ühendada omavahel kõik, mis mahub inimese transtsendentaalsete kogemuste katuse alla – see seostub inimese ajatu püüdlusega ületada tavapärase tajutava maailma piire, aga ka selle mõiste enda lõputute subjektiivsete tõlgendustega. See on väga lai katus, mille alla paigutub kõik, alates narkootiliste ainete kasutamisest, tantsust, usulistest praktikatest kuni jooga, meditatsiooni või neuroteaduseni. Selle uurimise kaudu püüan kaardistada inimese ajutegevust, et seletada füsioloogiliselt selliste kogemuste ajal meie kehas toimuvat ning seda, miks meil üldse on iha selliste kogemuste järele.
Kui nüüd selle näituse juurde tulla, siis kuidas jõudsid teose „Phase Shifting Index“ monumentaalse vormini – seitsme hiidekraaniga kogu ruumi täitva video-, heli- ja valgusinstallatsioonini?
Teose vorm sündis õigupoolest vajadusest lähtuvalt. Või täpsemalt, seda tingis erinevate asjaolude kokkulangemine. Pompidou keskus Pariisis pakkus mulle võimalust korraldada soolonäitus nende põhikorruse suures saalis. Sain kiirelt aru, et ma ei taha sellest näitusest teha ülevaatenäitust, kus näitan erinevaid filme erinevateks ruumideks liigendatud saalis. Tahtsin luua midagi täiesti uut, aga samal ajal olin teiste projektidega väga hõivatud kuni umbes aasta enne planeeritud Pompidou näitust. Nii et lõpuks oli aeg oluline tegur, et hinnata, mida on võimalik teostada. Kuna olin viimased aastad peamiselt videomeediumis töötanud, otsustasin, et antud oludes parim lahendus on luua mitmekanalilise video ja heliga keskkond. Toetusin paljuski tehnikatele, mida olen oma viimastes teostes kasutanud, et luua uus, justkui varasemate tööde fragmentidest koosnev totaalne teos – seitse iseseisvat filmi seitsme erineva looga, mis mängivad samaaegselt ühes ja samas ruumis.
„Phase Shifting Index“ näitab meile seitset videot seitsmest väljamõeldud tuleviku subkultuurist. Videod on väga detailirohked ning võime gruppide välimuse järgi neid kergelt seostada näiteks 1960. või 1990. aastatega. Kui palju on seal nii-öelda päris elu/materjali?
Mitme videotes kujutatud subkultuuri puhul olen kasutanud elemente 20. sajandi erinevatest subkultuuridest või kultuurilistest nähtustest, mitmed on üleni väljamõeldis. Aga kõik kujutatud grupid on justkui alkeemilised segud erinevatest kehalistest- ja liikumispraktikatest, moest, ideoloogiatest, uskumustest jne. Ükski video ei ole samastatav mõne varem eksisteerinud subkultuuriga, välja arvatud ehk mood ja riietus. Kõigile neile gruppidele on lisatud tunnuseid, mis teevad nad ajaüleseks. Sellise lähenemisega alustasin oma varasemates filmides, koondnimetusega „Quantification Trilogy“ („Kvantifitseerimise triloogia“), kuhu samamoodi segasin hulga elemente, et luua väljamõeldud subkultuure. See kasvas välja uurimistööst ja minu kaua kestnud huvist subkultuuride vastu, samuti elu jooksul saadud isiklikest kokkupuudetest erinevate subkultuuridega.
Üks põhjus, miks „Phase Shifting Index“ mõjub tuttavlikult ning rohkem ajaloolise materjali kui tuleviku kujutamisena, on kindlasti vanade salvestustehnoloogiate kasutamine. Miks otsustasid rääkida tulevikust vanade salvestustehnoloogiate keeles?
Vananenud tehnoloogia kasutamine loob vaatajas toetava ja tuttavliku tunde. Võtame tõena, kui midagi esitletakse dokumentaalfilmina 16mm filmilindil või VHS salvestusena – see annab usalduse, et tegemist on ajaloolise materjaliga, päriselt toimunuga. Tuginedes sellele usaldusele, võin ma materjaliga palju vabamalt ümber käia, kui siis, kui see oleks kaasaegne. See on väga viljakas pinnas töötamiseks, sest vaataja usaldab nähtut, ja sellele tuginedes saan materjali moonutada ja lahata. Nii et tegemist on manipuleerimise strateegiaga, mis on minu jaoks väga põnev – see on võimalus manipuleerida inimese suhet aja, meediumi, mälu ja ajalooga.
Nagu ka viitasid, toetub „Phase Shifting Index“ sinu varasematele teostele, eelkõige kolmest filmist koosnevale seeriale „Quantification Trilogy“ („Kvantifikatsiooni triloogia“, 2014‒2018), mida on võimalik ka 25. novembri õhtul Kumus vaadata. Kas selgitaksid enda loomingu kontekstis mõistet „Kvantifikatsioon“, mille kasutus sai sealt alguse ning on sulle jätkuvalt oluline?
Filmiseeriat „Quantification Trilogy“ läbiv mõiste „Kvantifikatsioon“ on väljamõeldud hetk ajaloos, mil teaduslikult avastatakse, et kõik spirituaalsed kogemused on ajus identsed: iga spirituaalse kogemuse puhul käivituvad inimese ajus samasugused neuronitevahelised elektrilised ja keemilised impulsid, sõltumata sellest, kes või mis põhjusel midagi kogeb. Selle avastuse tõttu hülgavad inimesed igasuguse spirituaalsuse, sest tunnevad, et kui kõigi kogemus on samasugune, kaotab usk individuaalsesse transtsendentaalsesse kogemusse oma väärtuse. Nii loobuvad inimesed usust ning uskumisest millessegi, mis on väljaspool kui „siin ja praegu“. Mõned põlvkonnad hiljem aga selgub, et meie ajus oli osa, mis oli bioloogiliselt arenenud vajama usku, et ellu jääda. Ilmneb, et uskumine oli oluline osa meie bioloogilises ülesehituses ning sellest ilma jäänuna hakkab osa meie ajust parandamatult kärbuma, mis omakorda määrab inimkonna hukule. See on raamistav teema, mis jookseb läbi kogu triloogia.
Sinu loomingus on varasemalt olnud oluline ka idee masin-DNA-st. See kerkib esile ka teose „Phase Shifting Index“ kontekstis. Kas selgitaksid seda mõistet?
Masin-DNA on minu jaoks viide tehisintellektile ja nanotehnoloogiate kasutamisele, eesmärgiga parendada inimese võimekust. See ei tähenda otsesõnu masina inimese sisse panemist, mis oleks DNA-ga kuidagi ühendatud. Idee on võimendada inimese teatud omadusi, nagu näiteks intelligentsus – see on enda uuendamine, mida juba näeme näiteks ilukirurgia ja loote omaduste geneetilise modifitseerimise näol. Masin-DNA-d kasutatakse evolutsiooni abivahendina, et muutuda iseenda paremaks versiooniks.
Ometi on teose „Phase Shifting Index“ keskmes ulmeliste tulevikunägemuste kõrval midagi väga universaalset – tants. Kuhu tants kõige selle kontekstis asetub?
Näen tantsu esmase ja kõige ligipääsetavama teena katarsisesse. See on midagi inimestele omast ja ajalooliste allikate järgi otsustades ka midagi, mis kandub läbi aegade. Tundub, et tants kui rituaalne kehaline liikumine on mingil moel osa igast kultuurist. Mulle paistab tants väga turvaline ja praktiline, aga samuti intuitiivne viis katarsise saavutamiseks. Nii et tants kui universaalne fenomen ühendab teoses „Phase Shifting Index“ seitse eraldiseisvat gruppi tervikuks.
Kõigil seitsmel filmil on lisaks oma koreograafia ning vaadates tundub, et tantsijad tõepoolest jõuavad teose kõrghetkel katartilisse seisundisse. Kuidas see on saavutatud?
Teen koostööd kahe koreograafiga, Justin Kenndy ja Emma Howes’iga. Filmimisprotsess on selline, et esmalt teeme tantsijatega mõned päevad ettevalmistavaid töötubasid, kus arutame, mis tüüpi tantsustiile, liigutusi jne kasutame. Filmime materjali aga kui dokumentaalfilme ehk kaamera käib pidevalt kõigi tegevuste juures, justkui oleks tegemist päris subkultuuri liikmete kokkusaamisega. Tantsijad on teadlikud üldisest raamistikust, aga mitte täpselt, kuidas kõik toimuma hakkab, see on intuitiivne. Nii et tantsijad tõesti teevad kogu selle kogemuse läbi ja jõuavad katartilisse seisundisse, mida ekraanilt näeme. Meie töömeetod on justkui suunatud dokumentaalfilm – tantsijad on ühest küljest rollis ja näitlevad, samas kogevad tõelist muutunud teadvusseisundit.
„Phase Shifting Index“ haarab vaataja ekraanil toimuvaga kaasa, kutsudes sama läbi elama. Mida sa tahaksid, et publik näitusesaalis kogeb?
Teos on kahtlemata loodud kasvava pingega katartilise kõrghetke suunas, ekraanil toimuvale lisaks toetavad seda heli- ja valgusefektid. Olen seda võtet oma töödes viimaste aastate jooksul kasutanud ning „Phase Shifting Indexis“ on saavutatud selle tipphetk – teose ekstaatiline kulminatsioon on siin eriti jõuline. Ent kuigi teos on loodud sooviga kutsuda vaatajas esile nähtuga sarnaseid tundeid, ei ole see loomulikult minu kätes, kuidas vaataja tegelikult reageerib. Selline vastuvõtu kujundamine võib mõnes vaatajas tekitada hoopis vastupidise reaktsiooni, samas kui teine tõesti lähebki ekraanidel toimuvaga kaasa. Mõlemad variandid on minu jaoks teretulnud.
Kumu blogi 