Septembris külastasid Kumu hariduskeskuse kuraatorid Brigita Reinert ja Eva-Erle Lilleaed Erasmus+ programmi raames Brüsselit ja Genti, kus tutvuti erinevate Belgia kunstiasutuste ning nende haridus- ja publikuprogrammidega. Lisaks publikutööle süüviti kunstikeskuste ja -muuseumide näituseprogrammidesse ning laiemalt organisatsioonide ülesehitusse, toimimispõhimõtetesse ja eesmärkidesse. Põhjalikumad kohtumised leidsid aset nelja organisatsiooniga, milleks olid: Audiovisuaalse Kunsti Keskus ARGOS (Brüssel), Kaasaegse Kunsti Keskus CENTRALE (Brüssel), Kaasaegse Kunsti Muuseum S.M.A.K. (Gent) ning Kaasaegse Kunsti Keskus WIELS (Brüssel).
Audiovisuaalse Kunsti Keskus ARGOS
Esimesel päeval külastati kunstikeskust ARGOS, mis kogub ja presenteerib kriitilist audiovisuaalset kunsti nii Belgiast kui ka väljastpoolt. Endises laohoones asuval keskusel on mitu avarat näitusesaali ning ka üle 5000 teosega filmi- ja videokunsti kogu. Olles üks väheseid videokunsti koguvaid institutsioone Belgias, on ARGOSe missiooniks lisaks keskuses toimuvatele näitustele ka publikule oma kogude tutvustamine. Publikuprogrammi on kaasatud sageli filmilinastused nii kohapeal kui ka veebi vahendusel, lisaks võtab keskus sageli osa erinevatest kaasaegsele kunstile ja videokunstile suunatud festivalidest.
Täiskasvanud külastajatele pakub keskus levinud publikuprogrammi formaate nagu loenguid, vestlusi ja ekskursioone näitustel, kuid samal ajal korraldatakse ka performance’eid ja teemaüritusi muusikaga. Koolidele ja lastele on üldjuhul spetsiaalselt loodud (n-ö tailor made) programmid. Keskus korraldab ka mitmeid töötubasid ja veebiseminare, kust leiab hulganisti video ja filmi monteerimise kursusi algajatele ja edasijõudnutele.
Kaasaegse Kunsti Keskus CENTRALE
Teiseks külastati Brüsseli Kaasaegse Kunsti Keskust CENTRALE, kus oli parajasti toimumas näituste vahetus ja -installeerimine. Keskusel on mitmeid erisuguseid näitusepindu ja mitu projektiruumi. Sealjuures töötavad kõik keskuse kuus pinda alati sünkroonis – näituseprojektid suletakse ning avatakse samal ajal. Keskus kaasab oma tegevustesse palju noori kunstnikke ja kunstitudengeid ning antakse regulaarselt välja ka preemiaid noortele tõusvatele kunstnikele. Eriolukorra ajal anti tudengitele ja noortele kunstnikele kasutada isegi keskuse veebiplatvormid oma loomingu tutvustamiseks, samuti loodi koostöös online-näitusi.
Keskus pakub mitmeid programme erinevatele vanuseastmetele ning sihtgruppidele. Ekskursioonide ja tundide läbiviijad otsitakse alati keskusest väljastpoolt, kuna programmide mahud on üldjuhul suured. Regulaarselt külastavad näitusi tudengigrupid.
Keskuse seinatekstid ja giidid on valminud koostöös haridustöötajatega. Sageli on tekstide lõpptulemuse kujundamisel haridustöötajatel isegi suurem roll kui näituse kuraatoril. Lähtuvalt sellest on keskusele väga oluline selge kommunikatsioon ja potentsiaalsete sihtpublikute kõnetamine.
Kaasaegse Kunsti Muuseum S.M.A.K.
S.M.A.K.i näol on tegemist suure kaasaegse kunsti muuseumiga Gentis. Muuseumil on avarad näitusepinnad ning mahukas kunstikogu, kuhu kuulub üle 3000 teose. Kogusse kuuluvad teosed II maailmasõja aegadest kuni tänapäeva kaasaegse kunstini ning enamik neist on leidnud tee muuseumisse kingitustena. Lisaks mitmele vahetuvale näitusele on muuseumis alati eksponeeritud ka püsinäitus, mida regulaarselt uuendatakse.
Muuseumil on silmapaistev programm S.M.A.K. Moves. Suurprojekti eesmärk on kaasata erinevaid vähemusgruppe ja kogukondi. Selle raames liigub organisatsioon muuseumiseinte vahelt välja ning koostööd on tehtud nt vanglate, varjupaikade, psühhiaatriahaiglate, põgenikelaagritega jne. Muuseum on erilist tähelepanu pööranud ka pimedatele ja vaegnägijatele, dementsetele ning töövõimetutele ja/või puuetega inimestele. Projekti raames külastatakse erinevaid asutusi ning viiakse läbi mitmesuguseid kaasavaid üritusi; nt joonistamistöötoad koostöös kunstitudengite ja vangidega. Igale projektile paneb punkti projekti tegevusi ja loovtöid tutvustav publikatsioon või mõni muu väljund.
Muuseum teeb ka teadlikult koostööd kohalike noortega ja kaasab näitusetöösse erinevaid noortekeskusi. Näiteks produtseeriti selle raames koos noortega professionaalne mängufilm ja loodi projekt, kus noored saavad ise näituse algusest lõpuni kureerida ning kujundada, kasutades selleks muuseumikogusid.
Kaasaegse Kunsti Keskus WIELS
Viimasena külastati kunstikeskust WIELS, mis asub väga omapärases ja mastaapses hoones – endises õllepruulikojas. Eestis on WIELS ehk kõige enam tuntust kogunud oma aktiivse residentuuriprogrammiga, kus on osalenud ka mitmed tuntud Eesti kunstnikud. Keskusel on aga lisaks sellele ka üpris palju näitusepindu, ateljeeruume ning moodne kohvikuala. Ühtlasi pakutakse publikuprogramme ka väga erinevatele sihtgruppidele ja vanuseastmetele.
Keskuses on kaasaegse kunsti programmi kõrval olnud väga populaarsed beebi- ja perepäevad, mis toimusid nädalavahetustel ning mille raames külastasid keskust tuhanded inimesed. Üritused olid nii populaarsed, et tekkis probleeme inimeste ära mahutamisega, seega pidi WIELS ürituse formaati lõpuks muutma.
WIELS korraldab samuti palju sotsiaalseid ja poliitilisi aktsioone avalikus ruumis. Nende eesmärk on kaasata teadlikult erinevaid kogukondi ning tõsta inimeste teadlikkust mitmesugustest sotsiaalsetest teemadest ja probleemidest. Need üritused võivad olla seotud WIELSi näituseprogrammiga, kuid võivad olla ka programmist täiesti sõltumatud. Üldjuhul eristab keskus oma publikuüritusi lähtuvalt ideest „esitlus“ vs. „osalus“ (presentation vs participation), kus esimese valdkonna alla kuuluvad pigem passiivsemad ürituste formaadid nagu loengud, vestlused ja eri tüüpi etendused/etteasted, samal ajal kui teise valdkonna alla paigutuvad n-ö kaasavad formaadid, nagu erinevad töötoad ja aktsioonid. Mõlema suuna peal töötab keskuses eraldi ka oma ala ekspert.
Kokkuvõte
Võrreldes Kumu kunstimuuseumiga olid külastatavad organisatsioonid väiksemad ning paljuski ühele kitsamale teemale orienteeritud. Kõik keskused paistsid silma oma unikaalse arhitektuurse keskkonna poolest, mis on olnud kunagi tootmis- või kaubandusettevõtete käsutuses. Ühest küljest lisas see neile palju ajaloolist rikkust ja alternatiivset hõngu, teisalt piiras hariduslike funktsionaalsete ruumide loomisel.
Oluline erinevus, mis Belgia ja Eesti vahel silma torkab, on ka näiteks see, et kunstihariduse valdkonnas töötavaid inimesi nimetatakse ja tutvustakse publikule siinsest erinevalt – üldjuhul kutsutakse neid terminiga art mediator ehk „kunstivahendaja“. Ühest küljest on kunstivahendaja ülesanne endiselt harida ning pakkuda külastajatele uut ja lihtsalt kättesaadavat informatsiooni ning seoseid teiste eluvaldkondade ja ühiskonnaga, teisalt viitab see nimetus ka tõlgendajale või tõlgile, kes aitab nii lastel kui ka täiskasvanutel kunsti paremini tunnetada ja mõista.
Positiivseks kogemuseks ja inspiratsiooniks oli mitmete organisatsioonide tähelepanu koondamine aktiivsete ja kaasavate publikuprogrammide loomisele: sageli minnakse institutsiooni ruumidest ja näitusepaikadest välja ‒ näiteks avalikku ruumi või mõnda teise asutusse, kus viiakse läbi aktsioone, performance’id, töötubasid ja muid kaasavaid formaate. Publikut aktiveerivaid programme ja tegevusi kasutati palju ning tihti ehitati tegevused üles spetsiaalselt grupi huvi ja vajadusi silmas pidades.
Lähetuse käigus vahetati vastastikku ka varasemaid kogemusi ja muljeid publiku- ja haridustöö edendamiseks ning loodi uusi kontakte, kellega Kumu hariduskeskus tulevikus ehk ka juba ühise koostöö formaadis ja projektipõhiselt edasi suhtleb.
Kumu blogi 