Videoinstallatsioonis „Oaas“ (1999) lamasid algselt kõrvuti kaks telekat, monitorid ülespoole keeratud. Mõlemal ekraanil jooksis video, kus toimus analoogne, osaliste jaoks ebameeldiv, kuid samas äärmiselt poeetiline riitus. See, kui rahuliku põhjalikkusega kallatakse teineteise suhu mulda, istutatakse sinna lill ja valatakse sellele vett, seob teose autoreid mingi fundamentaalse vaikimisvandega. Leplik tagasiminek taimse passiivsuse tasandile on siin ühtaegu enese kallal toime pandud vägivald, aga ka omamoodi kergendus.
Teos oli 2019. aastal väljas Kumu näitusel „Avatud kollektsioonid. Sõna saab kunstnik“ (kuraator Eha Komissarov), kus see oli dialoogi asetatud Jan Van Imschooti maalidega.
Kumu blogi 