Septembri alguses külastas Kumu kollektiiv Helsingi biennaali – rahvusvahelist kunstisündmust, mis toob kaasaegse kunsti Helsingisse. 12. juunist 26. septembrini Vallisaarel toimuval esimesel Helsingi biennaalil esitletakse 40 rahvusvahelist kunstnikku või kooslust nii Soomest kui ka mujalt maailmast. Nad on kutsutud Vallisaarele looma uusi, kohaspetsiifilisi ja ajutisi teoseid või välja panema juba olemasolevaid töid, mis astuksid valitud kohaga dialoogi. Biennaali põhiteemaks on vastastikune sõltumine. Biennaal kannab alapealkirja „Sama meri“ („The Same Sea“), mis viitab ökoloogilise kriisi mõjudele ning sellele, kuidas kõik on omavahel seotud. Biennaal on korraldatud koostöös Helsingi kunstimuuseumiga (HAM), väljapaneku juht on HKM-i juht Maija Tanninen-Mattila ning selle peakuraatoriteks on Pirkko Siitari ja Taru Tappola. Biennaalist annavad täpsema ülevaate Magdaleena Maasik, Tiiu Saadoja, Triin Tulgiste ja Eva-Erle Lilleaed.
Eelmisest Veneetsia biennaali Soome paviljonist silma jäänud saami kunstnik Outi Pieski (1973) on Helsingi biennaalile loonud mõjuva teose koostöös oma tantsijatest ja koreograafidest tütarde Birit ja Katja Haarlaga (2000). Oma loomingus põlisrahvaste õiguste, saami ajaloo ja pärimusega ning keskkonnateemadega tegelev Pieski oli seekord enda teosele lisanud ka põlvkondade vaheliste suhete mõõtme. Identsed kaksikud Birit ja Katja etendavad kahel peegelpildis asetseval projektsioonil hüpnootilist sünkroontantsu, kandes oma ema valmistatud traditsioonilisi rahvarõivaid ja peakatteid (samuti samas ruumis eksponeeritud). Publik saab end hämaras püssirohukeldris kiviseintel tantsivate kaksikute vahele seada ja mööda vanu võlve kanduvat Tuomo Puraneni elektroonilise muusika pulseerivat rütmi ning Mari Boine ürgset joigi kuulates nende maagilisest manamisest osa saada. Pöördudes abipalvetega unustatud saami maajumaluste Uksáhkká, Juoksáhkká ja Sáráhkká poole, lõid autorid üheskoos justkui maa-aluse koopareivi, kus noorem põlvkond tantsis end esivanemate väe abil välja frustratsioonist ja ängist, mida ümbritseva keskkonna järkjärguline häving endaga kaasa toob. Pieski on teose tutvustuses öelnud, et tänapäeva inimene on kaotanud sideme maaga ja esivanematega, kes selle all puhkavad ning see teos võiks innustada neid taasühinema maapinnas peituva sügava pühadusega. Teose pealkiri „Guhte gullá“ („Siin, et kuulata“) viitab samuti uute põlvkondade ülesandele kuulata oma esivanemate tarkusi ja juhinduda nende õpetustest.
Soome-USA kunstnikeduo Niskanen & Salo on loonud Vallisaari püssirohukeldrisse biennaali katusteemast inspireerituna videoinstallatsiooni. Külastaja näeb ruumi saabudes keldri otsaseinas akent, millest ekraani vahendusel paistab Vallisaari ümbruse meri, tükike sellest saali keskel asuvas veelombis peegeldumas. Niskanen & Salo on oma töös ära kasutanud seda, et tavapäraselt on lisaks majaka(te)le ranniku lähedal hulgaliselt ohutut mereteed tähistavaid eri märgutuledega toodreid, poisid ja väiksemaid tulepaake. Kunstnikud on igale videos paistvale meremärgile omistanud kindla noodi ning nii moodustub tulesärast helikompositsioon. „A Scene“ on filmitud suvisel pööripäeval, mil pimedaks ei lähegi ning turvalist navigeerimist tagavate meremärkide tuled plingivad rütmiliselt öö ja päeva vahelises hämaruses. Esialgu rahustava ja meditatiivsena mõjuv klaveripala muutub painavaks: 24-tunniseks videokorduseks põimituna tundub aasta lühim öö lõputu ning turvaliselt sadamasse jõudmine saavutamatu.
Alicja Kwade (1979) on Berliinis elav ja töötav poola päritolu kunstnik, kelle teosed mängivad inimese tajudega ja on äärmiselt koha- ja materjalitundlikud. Helsingi biennaalil on kunstnik esindatud kahe oma signatuurteosega: kaheksast eri liiki kivimist valmistatud kerast koosnev töö „Pars pro Toto“ (2018) ning peegleid ja kive kombineeriv installatsioon „Big Be-Hide“ (2019). Kuigi ta on mõlema motiiviga ka varem galerii kontekstis töötanud, mõjusid teosed Vallisaaril väga loomulikult, adresseerides hästi ka saare enda paiknemist metsiku looduse ja militaarse keskkonna piirimail. Biennaali lõppedes jäävad mõlemad installatsioonid püsivalt eksponeerituks Helsingi Kalasadama piirkonnas.
Helsingi biennaal toob mitmekülgse ajalooga Vallisaaril kokku huvitavad kunstnikud kohalikult ja rahvusvaheliselt kunstiskeenelt. Üle 40 teose on installeeritud saare loodusesse või endistesse kaitseväe hoonetesse, mida on võimalik avastada biennaali kaardi abil. Biennaali retseptsiooni mõjutavad nii ilm kui ka päevavalgus, mis loovad teostele uusi vaatepunkte ja tõlgendusvõimalusi. Sealjuures annab biennaali pealkiri „The Same Sea“ publikule võtme teoste mõistmiseks: me kõik oleme üksteisest sõltuvad, me kõik mõjutame üksteist, meil on vaid üks planeet ja üks meri, mis meid ümbritseb ja ühendab. Seda ideed kannab edasi ka strateegiline asukoht saarel, mere keskel. Teosed hõlmavad viimastel aastatel globaalselt aktuaalseid ja poleemikat tekitanud teemasid, nagu ökoloogiline kriis, meetmed jätkusuutliku elukeskkonna loomiseks, kultuurilise mitmekesisuse säilimine. Mitu biennaalil esindatud kunstnikku, näiteks Jaako Niemelä, Teemu Lehmusruusu, ATTAKWAD, Tadashi Kawamata, IC-98, Maaria Wirkkala ja Katharina Grosse, on sellest tulenevalt loonud vastastikuse seotuse printsiibist inspireeritud kohasptsiifilised teosed. Lisaks teostele on korraldust läbivaks teemaks ökoloogiline teadlikkus, pädevus ja vastutustunne. Biennaal valmis koostöös Soome Muinsuskaitseametiga ning festivali infrastruktuur toimib jätkusuutlike ja keskkonnasõbralike lahendustega kui kureerimistöö pikendus. Biennaaliga kaasneb Helsingile rahvusvaheline tähelepanu, mis toob paljude riikide kunstipubliku tutvuma nii teoste kui ka Soome looduse ja kultuuriga. Lisaks iseseisvale külastusele pakub biennaal publikule võimalusi võtta osa ekskursioonidest ja põnevatest töötubadest ning samuti virtuaalsetest üritustest.
Kumu blogi 