Võimalik, et just teatridekoraatori haridus andis Kristiina Kaasikule ühe impulsi tegeleda ruumi illusioonide ja paradoksidega. „Vaade aknast“ hägustab vaataja ruumitaju – aknast paistev inimese poolt korrastatud loodus valgub tehislike värvide kaudu tuppa nagu amööb, laotudes üle radiaatori ja heegeldatud liniku. Kaasiku maaliruum on lopsakas, seda rütmistavad erksad ja ekspressiivsed värvid. Tehisliku ja loodusliku vahekord avaldub tema teostes kohati vastuolulisel moel – need maastikud mõjuvad korraga õdusalt ja kõledalt.
Kumu blogi 