Teos kuulub 17 maalist koosnevasse sarja, millest 12 eksponeeris Sirje Runge oma esimesel isikunäitusel 1976. aastal Tallinna Kunstihoone kolmanda korruse saalis. Geomeetriliste põhivormide eri viisil komponeerimisega on kunstnik püüdnud avada ruumi, värvi ja vormi vahelisi seaduspärasusi ning need vaatajale tajutavaks muuta. Enamasti on neis disainerlikust mõtlemisest lähtuvates maalides kasutatud põhivärve (sinine, punane, kollane) ja nende variatsioone, kuid leidub ka rohelist, musta, valget ja hõbedat. Vastandvärvide kontrastsus ning kujundite vahel tekkiv dünaamika muudavad esmapilgul ratsionaalsena näivad maalipinnad mõjuvaks ja haaravaks. Pildipind hakkab justkui liikuma: soojade ja külmade toonide kõrvutamise ja vormimängu abil on loodud eenduva ja taanduva ruumi efekt. Pikemal vaatamisel tajub vaataja värelevat pildiruumi kehaliselt. Sarja iseloomustab puhas, plakatlik pinnatöötlus ja teatav umbisikulisus, mida rõhutavad ka piltide neutraalsed allkirjad („Geomeetria I–XVII“). Need narratiivsust vältivad maalid viivad mõtted kujutatu võimaliku tähenduse asemel hoopis sellele, mida kunstiteos vaatajaga teeb.
Kumu blogi 