Kaarel Liimand (1906–1941) oli eesti maalikunstnik. Aastatel 1920–1925 õppis ta Tallinnas Riigi Kunsttööstuskoolis, mille kõrvalt täiendas end Ants Laikmaa ateljeekoolis. Aastatel 1926–1933 õppis ta Tartus Pallases maaliklassis, põhiliselt Ado Vabbe juhendamisel. Pärast kooli lõpetamist jäi ta elama Tartusse ja hakkas tegutsema vabakutselise kunstnikuna. Alates 1935. aastast töötas ta Pallases joonistusõpetajana ja 1939. aastast maaliateljee juhatajana. Liimand oli abielus kunstnik Aino Bachiga. Liimandi looming on mitmekesine, ta tegi töid nii kompositsiooni, portree, natüürmordi, maastiku kui ka aktimaali alal. Stuudiumi lõpuaastal valminud „Liblikapüüdjad“ (1933) kannab kunstnikule omase maalilise bravuuri jälgi, kuid on sellest hoolimata üks tema poeetilisemaid ja salapärasemaid töid. Päikesesse uppunud paradiisiaias jooksvad poiss ja tüdruk kehastavad rõõmu, nende kergest erootilisest embusest võib aga välja lugeda Eedeni aiast väljaheitmisega lõppenud sündmuste ennet.
Kumu blogi 