Oskar Kallis (1892‒1918) jõudis oma lühikese elu jooksul anda olulise panuse eesti kunsti arengusse omanäolise sümbolistliku-eksistentsiaalse loominguga. Tema anne avaldus peamiselt eesti muinasaja kujutamises Kalevipoja-aineliste pastellmaalide näol, ent eriline koht Kallise loomingus on ka armastuse ja surma kujutamisel. Tihti sidus ta neid motiive päikeselembusega. Päike sümboliseeris kunstniku jaoks elujanu ja lootust, eelkõige aimates ette oma ravimatu haiguse tagajärgi. Nendes jõulistes päikesemaastikes on tunda kunstniku haaret õnne ja kire järele ning vormilise üldistusastme poolest võib neid kõrvutada ekspressiivse abstraktsionismiga.
Kumu blogi 