Kuidas sünnivad kunstiteoste pealkirjad?

Kumu kunstimuuseumi uus püsiekspositsioon „Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945“ ja sellega kaasnev projektiruumi näitus „Erinevuste esteetika“ on tekitanud sotsiaalmeedias ning ka teistel meediaplatvormidel poleemikat selle üle, et väljapanekutelt leiab kunstiteoseid, mille pealkirju on muuseum näitust tehes muutnud. See puudutab eelkõige rassitemaatikaga tegelevat näitust „Erinevuste esteetika“ (kuraator Bart Pushaw). Selle ekspositsiooni puhul on teadlikult katsetatud tööde pealkirjadega, näiteks „Neegripoisi“ kõrvale on kirjutatud „Poisi pea“. Muuseum on soovinud sel viisil esile tuua asjaolu, et omaaegsed pealkirjad on tänapäeva mõistes problemaatilised, tõstatades küsimuse, kas ja kuidas võiks neid teisiti nimetada. Järgnevalt arutlebki tekkinud olukorra ning kunstiteoste ümbernimetamise võimalikkuse, eesmärgi ja tähenduse üle Eesti Kunstimuuseumi graafikakogu hoidja Kristiina Tiideberg.

Pealkirjade ümbernimetamise juures tekkinud diskussioonis näib muuseumi suunas kõige sagedamini kõlavat etteheide, et kuidas tohtisid kuraatorid ümber nimetada Eduard Wiiralti, Ants Laikmaa ja teiste autorite eneste pealkirjastatud teoseid. See on pannud uue püsinäituse kuraatoreid Kadi Pollit ja Linda Kaljundit osutama, et suur hulk eriti just vanemate kunstiteoste pealkirju ei kujuta endast autentset ja lahutamatut osa teosest, vaid tulevad sageli kusagilt mujalt. Nimelt võib muuseumikogudesse jõudnud tööde puhul teose „ristivanemaks“ saada sageli hoopis muuseumitöötaja ja uue info selgumisel annab see moraalse õiguse teose pealkirja hiljem muuta või täpsustada.

Kust siis õigupoolest tulevad muuseumikogusse kuuluvate kunstiteoste pealkirjad? Kõige lihtsam vastus on muidugi, et autorilt endalt. Ka kogudes töötavad inimesed on õnnelikud selle üle, kui kunstnik on oma teose põhjalikult annoteerinud ja nii jääb muuseumitöötajale teose kogusse arvelevõtmise protsessis ainult mahalugemise vaev. Selliseks infoks – trükigraafika puhul – on tavaliselt autori nimi (signatuur), teose loomisaasta, teose nimetus, tehnika ja tõmmise ehk trükitud eksemplari number. Mõnikord on aga teose pealkirjastamine sellest hoolimata raske. Trükigraafikale on teatavasti iseloomulik selle paljundatavus, mis tähendab, et sama teose eri tõmmiseid võib muuseumide kogudes olla mitu. Seetõttu juhtub, et kuigi kunstnik on oma teose pealkirjastanud, on ta seda teinud eri moodi. Näiteks Kristjan Raua 1902.–1903. aastal loodud turbaniga vanemat meest kujutava gravüüri ühele eksemplarile on kunstnik alla kirjutanud „Muhameedlane Mesopotaamiast“ (EKM G 16059), teisele aga „Araablane“ (EKM G 16061). Ka näitusel „Erinevuste esteetika“ eksponeeritud Arkadio Laigo 1933. aasta puugravüüri, mis on tuntud nimetuse all „Maskeraad“, on kunstnik Eesti Kunstimuuseumi eksemplari G 19131 allkirjastanud hoopis kui „Kahekesi“. Siin võib igaüks püüda panna end muuseumikuraatori rolli ja otsustada, millise nime all peaks neid töid eksponeerima, et autori tahe oleks korrektselt arvesse võetud.

Ent mida teha siis, kui teosel pole ainsatki vihjet selle kohta, kuidas on autor ise seda pealkirjastada soovinud? Siis on loogiliselt järgmine samm pöörduda kirjalike allikate ja arhiivimaterjalide poole. Eriti vanema, Teise maailmasõja eelse kunsti puhul alustatakse sageli päritolu- ehk provenientsiuuringutest. Siinkohal hakkab kunstiajaloolane küsima, mida teatakse teose varasema eluloo kohta, kes olid selle eelmised omanikud või kas kuskil võib alles olla arhiividokumente, mis aitaksid meid lähemale teosega seotud andmete selgitamisele. Tasub muidugi rõhutada, et ka usaldusväärsena mõjuvad vanad dokumendid pole eksimustevabad ja lisaks ei pruugi niisugused allikad kajastada autori enda seisukohta. Teoste kirjeldused, sealhulgas nimetused, võivad olla kellegi teise (näiteks kunstikogu omaniku või mõne ametniku) omistatud, st kirja pandud.

Lisaks arhiiviallikatele mängivad kunstiteoste puhul tähtsat rolli eri trükised, näitusekataloogid ja kunstiteadlaste käsitlused, mis hakkavad looma uut ning sageli autoriteetseks peetavat traditsiooni. Siinkohal võib tuua veel ühe näite näituselt „Erinevuste esteetika“. Väljapanekul ümber nimetatud tööde hulka kuuluva Eduard Wiiralti gravüüri „Perekond“ varasem nimetus „Idamaine motiiv“ esineb esimest korda autoriteetses 1958. aasta Wiiralti kataloogis (koostaja H. Läti, Eesti Riiklik Kunstimuuseum). Samas pole selge, kellelt see pärineb: kummalegi Eesti Kunstimuuseumi kogusse kuuluvale tõmmisele ei ole Wiiralt ise pealkirja alla kirjutanud ja on sama gravüüri oma märkmetes nimetanud erinevalt: „Figuurid looduses“, „Pärismaalaste perekond“, „Perekond metsas“ (tänan selle info eest Mai Levinit). Ometi on seda gravüüri pikalt tuntud just selle, juba pärast kunstniku surma ilmunud näitusekataloogist pärineva nimetuse all ja avaldatud ka näiteks 1998. aastal ilmunud Wiiralti kataloogis. Või veel üks näide Wiiralti graafilise lehe pealkirjavariantide rohkusest: näitusel „Džässi loojate“ nimetuse all eksponeeritud 1926. aasta monotüüpia on 1931. aasta Olionis (7/8, 1931) avaldatud pealkirjaga „Jazzi loojad“, 1936. aasta esimeses Wiiralti ülevaatenäituse kataloogis nimetuse all „Kaks naisakti“ ja 1958. aasta kataloogis pealkirjaga „Kaks mulati naist“. Eesti Kunstimuuseumi kogusse on see algselt kantud pealkirjaga „Kaks eksootilist naist“. Jällegi pole autor ise tõmmise alla nimetust kirjutanud. Ka kogenud muuseumitöötajat panevad sellised juhtumid pead murdma ja küsima, et millist pealkirja peaks siinkohal pidama kõige õigemaks ja autoriteetsemaks.

Olukordades, kus teose autor pole oma tööd pealkirjastanud ning ka varasemaid nimetusi ei ole kusagilt võtta, annab teosele muuseumikogus nimetuse muuseumitöötaja: koguhoidja, peavarahoidja või näiteks kuraator. Ja neid juhuseid on palju. Keegi pole kunagi püüdnud ülevaadet koostada, kui paljud pealkirjad on algselt muuseumitöötaja antud – see oleks kümnetesse tuhandetesse ulatuvate kogude puhul ka ülimalt keeruline –, kuid nagu eeltoodud näidete puhul näha, ei kuulu nende hulka mitte ainult ootuspäraselt juhuslikuma iseloomuga visandid ja kavandid, vaid ka eesti kunstiajaloos tunnustatud kunstnike väga tuntud maalid ja gravüürid. Nii tekivad muuseumitöötajate nimetamisakti tulemusena muuseumikogusse enamasti üldsõnaliste pealkirjadega teosed, nagu „Mehe portree“, „Naisakt“, „Maastik talumajaga“. Et üldist kirjeldust natukenegi isikupärasemaks muuta, on püütud sellele lisada ka midagi täpsustavat, näiteks juhtida tähelepanu portreteeritu rõivastusele („Daam valges“, vt kirjet MuISis), vanusele („Eide pea“) või mõnele esemele („Naine sigaretiga“, „Poiss viiuliga“). Üks sääraseid eristamist võimaldavaid „tunnuseid“ on kindlasti olnud ka nahavärv: „Mehe portree“ asemel on kirja pandud näiteks „Mulati portree“. Samas, kui paljud meist kirjutaksid mõne Johann Köleri maali etiketile tõsimeeli „Valgenahalise naise portree“?

Kui aja jooksul peaks õnnestuma teosega seotud andmestikku selgitada, võetakse muuseumis ette ka etiketiparandusi, täpsustatakse daatumeid või atribueeritakse teos koguni ümber teisele autorile. Kui näitusel „Identiteedimaastikud“ on suure tähelepanu saanud mustanahalisi kujutavate portreede ümbernimetamine, siis tegelikult näeb uuel püsiekspositsioonil veelgi muudetud pealkirjadega teoseid. Suur hulk neist on seotud installatsiooniga „Puri“, kus on eksponeeritud kokku 52 baltisaksa portreed. Näituse koostamise protsessis õnnestus täpsustada paljude portreteeritute isikud, kes seni peitusid muuseumitöötajate antud tinglike nimetuste, nagu „Vanema mehe portree“, „Proua Moelleri portree“ või „Daam mustas“ all. Näiteks Sally von Kügelgeni portree „Daam mustas“ sai endale uue pealkirja „Hedwig Alma de La Trobe portree“ tänu siinkirjutaja silma alla sattunud fotole, mis oli arvatavasti kunagi ka maali eeskujuks.

Täpselt samal põhimõttel nimetati „Samuel Petersi portreeks“ ümber seni „Abessiinlase“ nime all tuntud Ants Laikmaa maal (1903, Tartu Kunstimuuseum). Kunstiajaloolase Liis Pählapuu uurimistöö tulemusel on selgunud, et Laikmaa modelliks oli Tallinnas konkreetne isik, kelle nimi on teada. Eesti Kunstimuuseumi graafikakogus toimisime sarnaselt Laikmaa õpilase Aleksander Uuritsa sama meest kujutava joonistusega (nüüd „Samuel Petersi portree“, varem „Abessiinlane“, EKM G 19641), kusjuures endine pealkiri on säilitatud ja näha ka avalikus muuseumide andmebaasis MuIS (vt siit). Kujutatud isiku tuvastamisel portree pealkirja ümbernimetamine on igapäevane praktika ja pole mingit põhjust käituda teisiti seetõttu, et pildil kujutatu pole seekord mitte valge naine, vaid mustanahaline mees. Tõenäoliselt ei laskuks keegi arutelusse, kas Sally von Kügelgen soovis kujutada Tartu ülikooli rektori Georg von Oettingeni õde Hedwigit või tüüpilist 19. sajandi lõpu aadlidaami.

Kunstiteoste nimetusi muudetakse ja täpsustatakse loomulikult veel mitmesugustel põhjustel, näiteks parandatakse vanapärast keelekasutust tänapäevasemaks või kaasajastatakse kohanimesid (Dorpati ja Revali asemel Tartu ja Tallinn). Seega pole teoste pealkirjad sugugi kivisse raiutud ning paljud pisemad mugandused on niivõrd loomulikud, et näitusesaalides jalutades me isegi ei mõtle neile. Siin kirjeldatud näited aitavad loodetavasti mõista, miks kunstiteoste pealkirjastamine ei pruugi sageli olla nii lihtne, kui võiks arvata. Samal põhjusel pole Eesti Kunstimuuseum läinud ka rassistlike pealkirjade lausümbernimetamise teed: iga pealkirja kujunemislugu eeldab hoolikat ja tihtipeale aeganõudvat selgitamist. Niisamuti on ilmne, et nüüdisaegses muuseumis ei saa vaadata kõrvale küsimusest, kuidas toimida pealkirjadega, mis – olgu siis autori enda või muuseumitöötaja pandud – on tänapäeval rassistliku kõlaga ja sobimatud. Kui kaugele aga ümbernimetamisega minna, kes otsustab, mis sobib ja mis mitte, kellel on voli anda kunstiteostele uued pealkirjad – just need on küsimused, millele püüab tähelepanu juhtida näitus „Erinevuste esteetika“.