Eesti Kunstimuuseumi fotokogus leidub rikkalik valik fotosid Pallase kunstikooli ning Riigi Kunsttööstuskooli õppetööst ja õpilastest. Päris mitmel neist näeme koos kunstiõpilastega ka modelle, mõni endiselt poseerimas. Eesti Kunstimuuseumi arhiivi juhataja Ulrika Jõemägi vaatab lähemalt, kes olid need inimesed, kelle kehakuju ja näojooned on kunstnike tõlgenduse kaudu meie ajani säilinud.
Aleksander Vardi, üks Pallase kunstikooli esimesi õpilasi, on oma esimest päeva uues koolis meenutanud nii: „Saabus Konrad Mägi ja tervitas kõiki kättpidi. Siis avati ateljee uks ning meie ees oli poodium, millel alasti akt. Paluti sisse astuda, leida endale koht staffelei ääres ja hakata joonistama.“ Paljudele tekitas olukord ebamugavust ning alasti inimese vaatlemine vajas harjumist. Euroopa vabaateljeedes hariduse omandanud Pallase õppejõudude Ado Vabbe, Konrad Mägi ja Anton Starkopfi meelest oli aga akti joonistamine ja modelleerimine kunstihariduse üheks alustalaks, milleta polnud võimalik inimese kujutamist selgeks saada. Õppejõud Ado Vabbe on omakorda meenutanud, et 1919. aastal polnud lihtne leida modelle, kes oleksid nõustunud kunstiõpilaste ees riieteta poseerima. Esmalt tuli mõned palgata Tallinnast, enne kui Tartus leidus kohalikke, kes julgesid sellise töö ette võtta.
20. sajandi alguse Tartu seltskonnale, vähemalt suuremale enamusele, oli modell poolmüütiline olend. Kuluaarides liikusid jutud Pariisi kunstnikekvartali kinnistest klubidest, kus esinevad paljad naised, ning räägiti lugusid, kuidas saatusliku modelli küüsi sattunud kunstnikud on armunud ja seejärel elumere lainetes hukkunud. Seda närvekõditavat teemat lahati ka ajakirjanduses – nimelt ilmus iga paari aasta tagant mõni lugu kuulsatest kunstnikest ja nende modellidest või paluti kunstnikel selgitada, miks ikkagi on kunsti õppimiseks vaja tundide viisi paljast naist vaadata. 1923. aastal avaldas Tallinna Vene gümnaasiumi joonistusõpetaja ning maalikunstnik Osvald Jungberg-Noormägi raamatu „Kunstnik ja modell“, mis tekitas selles sisalduvate aktipiltide tõttu skandaali. Lausa nii suure, et haridusnõukogus tuli arutlusele väidetavalt pornograafilise sisuga teose autori sobivus õpetajaks.
Kui veel leidus neid, kes olid raha eest nõus riietes poseerima, siis aktimodellide leidmine oli keeruline. Peamiseks põhjuseks oli tõenäoliselt avalik arvamus, mis samastas vähemalt naismodelli elukutse avaliku naise omaga. Harjutamist nõudis ka poseerimine. Suuremates kunstikeskustes, nagu Pariis, kus tegutses arvukalt kunstnike ja kunstõpetajaid, oli turgu professionaalsetele modellidele. Sageli oli elukutseline modell spetsialiseerunud mingile kindlale poosile, mis võimaldas töötada vähema pingutusega ja olla isikupärasem ning seega ka tööturul nõutum. Siin aga oli võimalus sel alal teenida ahtam, lisaks pidi aktimodellil olema üksjagu füüsilist ettevalmistust ja tahtekindlust, et kehvalt köetud ruumides tundide kaupa paigal püsida. Modell pidi oskama valitseda oma keha ja suutma püsida pikemat aega teatud poosis. Päevas võis modellil olla kunstikoolis tööd neljaks-viieks tunniks, millega teenis kolm krooni.
Riigi Kunsttööstuskoolis töötas alaliselt neli-viis modelli. Igal sügisel kuulutas kool ajalehtedes, et vajatakse nais- ja meesmodelle. Soovijate puudust polnud, kuid kaugeltki mitte kõik ei sobinud seda tööd tegema. Ei piisanud vaid kenadest kehavormidest, näiteks eeldati ka head nahka: miinuseks loeti rõugearme, puuduvaid jäsemeid või tätoveeringuid, mis tänapäeva mõisteks lisaksid kujutatavale isikupära.
Kõige kohasemad meesmodellid olid sportlased. Näiteks teenisid sellega lisa maadlusmaailmameister Eduard Pütsep ning endine tsirkuseatleet Nikolai Matvejev, kes oli niivõrd suurepärases vormis, et tema lihaselise keha abil oli võimalik anda algteadmisi ka anatoomias. Tema poseeris näiteks Ferdi Sannamehe loodud Õppursõdurite monumendi ehk Reaali Poisi tarbeks ning ka praeguseks paraku hävinud Balti jaama vanas hoones asunud „Külvaja“ panno jaoks.
Naistest eelistati poseerima neid, kes olid õppinud mõnes tantsustuudios, kuna nende füüsiline ettevalmistus ning oskus oma keha valitseda oli parem. Üheks paremaks peeti preili Leppa, endist tsirkuseakrobaati, kes pärast ränka kukkumist ei saanud enam oma alal jätkata, kuid suutis sisse võtta suurepäraseid poose. Töötanud aastaid Tallinnas, suundus ta hiljem välismaale, kus tasu tõotas olla suurem. Tema järgi on valminud näiteks Ferdi Sannamehe „Päevitaja“ ehk „Lamav naine“. Huvitav on lisada, et Kunsttööstuskoolis poseerisid naised täiesti alasti, samas kui mehed kandsid strateegilises kohas väikest katet. Kool kasutas modellidena ka mudilasi lastekodudest ja eakaid linna seegist, kus leidus suurepäraseid karaktereid peade voolimiseks ja joonistamiseks.
Mitmed värvikad kujutatavad olid pärit romade kogukonnast. Nii näeme tõmmusid poisse Salome Trei, Agathe Veeberi, Richard Kaljo ja Märt Roosma graafikas, samuti Lydia Laasi skulptuurides ning Andrus Johani ja Endel Kõksi maalidel. Selle muidu omaette hoidva etnilise rühma liikmeid tõi modellitööle võimalus teenida. Ateljeefotosid vaadates võib veenduda, et poseerisid ka tüdrukud.
Kõige tuntum Pallase kunstikooli modell oli kahtlemata Magda Anso-Beek alias Bajadeer. Magda Johanna Beek oli sündinud 1908. aastal Alatskivil ning alustas tööd Pallase kunstikooli modellinna 1930. aastatel. Oma hüüdnime või esinejanime olevat ta saanud selle järgi, et oli osav tantsija ja tal oli kombeks enne poosi sissevõtmist teha omapäraseid plastilisi liigutusi. Bajadeer poseeris regulaarselt Pallases, kuid töötas ka eraateljeedes ning kunstnike kodudes.
Aja jooksul sõbrunes Bajadeer mitme õpilasega ning suhtlemist jätkati ka pärast kooli lõpetamist. Teda on oma mälestustes meenutanud nii mõnigi 1930. aastatel Pallases õppinud kunstnik. Samuti kohtab teda paljudel Pallase kunstikooli fotodel ning on teada kümneid kunstiteoseid, mille modelliks on olnud Bajadeer.
Üle neljakümnesena otsustas Magda Beek-Anso ka ise kunsti õppida ning lõpetas 1953. aastal Tallinna Kunstiinstituudis skulptuurieriala. Skulptorina ta kunagi ei töötanud, kuid foto kaudu teame vähemalt üht skulptuuri, mis võiks olla tema töö. Foto „Tennisemängijast“ on Eesti Kunstimuuseumi kogusse jõudnud 1944. aastal Eestist põgenenud Anton Starkopfi andeka õpilase Endel Kübarsepa kirjavahetuse kaudu. Kübarsepaga sidus Bajadeeri tõenäoliselt ühine huvi skulptuuri vastu ning nad jätkasid kirjavahetust ka Kübarsepa paguluses olles. Bajadeer vahendas Kübarsepa ja tema abikaasa Linda Sõberi kirju kodustele perioodil, mil Eestisse veel otse kirjutada ei julgetud.
Kumu blogi 