Anu Põder (1947–2013) oli üks huvitavamaid eesti 20. sajandi skulptoreid. Erilist tähelepanu väärib tema erakordne võime skulptuuri- ja installatsioonivormis väljendada vaimseid ning kehalisi kogemusi. Põdra looming mõtestab ühe väljundina naiseks olemise kogemust ning sellega kaasnevaid traumasid. Oma skulptuurides kujutab ta sageli killustunud naisekeha ning väänlevaid ja „suletud figuure“, mis viitavad justkui allasurutud emotsioonidele, mõtetele ja sõnadele. Teos „Käekott“ koosneb ready-made-objektidest: kunstnik on võtnud käekotid, lõiganud neisse augud ning näidanud, mis peitub nende sisemuses. Käekott on naisele intiimne (tarbe)ese. Nõukogude ajal oli kena väljanägemisega käekott ka defitsiit, käekotid olid sageli hübriidid turukotist. Sellele vaatamata ei väljunud ükski endast lugupidav daam kodust ilma käekotita – see oli üks osa naise identiteedist.
Kumu blogi 