Tõenäoliselt on paljud inimesed mõelnud, kuidas satuvad uued teosed muuseumisse. Täna annab nüüdiskunsti koguhoidja Annika Räim ülevaate, millised teosed ja millistel kaalutlustel on viimase aasta jooksul muuseumi kogusse jõudnud.
Eesti Kunstimuuseumil on maailma suurim ja esinduslikum eesti kunsti kogu, milles on hetkel ligi 67 000 museaali. Muuseumi kollektsioon täieneb püsivalt nii vanema kui ka kaasaegse kunsti osas ning omandamisotsuste langetamiseks käib aastas vähemalt neljal korral koos muuseumikogu täiendamise komisjon (lühidalt ostukomisjon). Komisjoni kuuluvad muuseumi ja filiaalide direktorid, kuraatorid, koguhoidjad ja konservaatorite esindaja. Teosed jõuavad muuseumi näituse- ja uurimisprojektide raames toimuva kogumistöö tulemusena, aga ka annetuste, ostmise, pärandamise või kinkimise teel. Rahalised vahendid teoste omandamiseks saab muuseum Kultuuriministeeriumi eraldatud riigieelarvelistest ostusummadest, Kultuurkapitali Kujutava ja Rakenduskunsti Sihtkapitali stipendiumidest ning eri toetusfondidest ja eraannetajatelt.
Muuseumil on välja töötatud ka kogude täiendamise põhimõtted, mida teatud aja tagant vastavalt vajadusele muudetakse. Nii on näiteks nüüdisaegsete teoste kogumisvajadus kaardistatud kolme põhisuuna kaudu:
– kogu varasemate perioodide (1960.–1990. aastad) täiendamine originaalteoste või dokumentaalmaterjaliga (video- ja fotodokumendid performance’itest, meediakunstist, sotsiaalsetest kunstiprojektidest, valgus- ja helikunstist jms);
– noorte professionaalsete kunstnike loomingu kogumine: noored kunstnikud, kes on silma paistnud näitustel, saavutanud rahvusvahelist tunnustust (biennaalid, triennaalid, näitused, auhinnad) ning kelle looming järgib kaasaegse kunsti uusimaid arengusuundi ja on iseloomulik omas ajas;
– juba kogus esindatud kunstnike loomingu järjepidevuse hoidmine: kogus peaksid olema esindatud olulised näited kunstniku loomingust läbi tema loomeperioodi.
Samuti on suunaks võetud muuseumi kogu lünkade täitmine fotokunsti osas. 2020. aastal on muuseumi ostukomisjon kaasaegse kunsti omandamist arutanud kahel koosolekul. Alljärgnev annabki ülevaate, millised teosed on käesoleval aastal kaasaegse kunsti kogusse ostetud. Selleaastased ostud on üsna fotokeskesed, kuna hiljaaegu on Kumus toimunud mitu näitust, kus fotokunstil on olnud tähtis roll: näiteks „Salatoimikud [Üheksakümendate kartoteek]“, mille koostamisel töötasid kuraatorid Eha Komissarov ja Anders Härm läbi hulgaliselt juba mõneti unustusse vajunud teoseid 1990. aastate eesti kunstist. Näitus andis hea võimaluse ka muuseumikogu selle perioodi märgiliste fototeostega täiendada ja sellelt osteti järgnevalt välja toodud teosed.
Herkki Erich Merila tegutses aastatel 1984–1991 ajakirjandusfotograafina ja sai kunstimaailmas tuntuks 1992. aastal DeStudio ühe asutaja ja tegevkunstnikuna. Foto „Tallinn põleb“ on pärit ansambli JMKE Soomes välja antud esimese singli „Tere, perestroika“ ümbriselt. Foto, millel poseeris punkar Villu Tamme mõttessevajunult kaevikutest rünnakule tormavate vene madruste ees, on lavastus, mis pildistati üles toona Narva maanteel tegutsenud Balti Punalaevastiku Mereväe Muuseumis. See on hea näide 1980. aastatel Eesti fotokunstis levima hakanud foto järeltöötluse võtetest – toonimisest, pinna faktuurimisest, jne. Foto on DeStudio teoste kõrval oluliseks lisanduseks Eesti Kunstimuuseumi kollektsioonile, olles hetkel ainuke näide Merila soololoomingust.
Toomas Volkmann debüteeris queer- ja geisensibiilse foto rajajana Eestis 1980. aastate lõpus. Hiljem tuntud moe- ja elustiilifotograafina tegutsenud kunstniku varased fotod on senini laiema avalikkuse eest varjul olnud. 1980. aastate lõpust pärinev Tristan Manni autorinime all eksponeeritud mehekeha erootilises võtmes käsitlev fotosari on kunstniku hilisemate teoste kõrval oluline täiendus.
1990. aastate algupoolel puudus Eestis võimalus omandada fotokunstialast haridust ning Peeter Laurits oli nende üksikute kunstnike seas, kes leidsid selleks võimaluse väljaspool Eestit. Tegemist on 1992. aastast pärineva sarjaga, Laurits täiendas end siis fotoalaselt New Yorgi International Center of Photographys. Fotoseeria rikastab Peeter Lauritsa fotode kollektsiooni Eesti Kunstimuuseumi nüüdiskunstikogus ning annab ülevaate kunstniku mitmepalgelisest loomingust.
Näitusel „Gordon Matta-Clark: anarhitekt. Anu Vahtra: eemaldamise teel tervikuni“ astus Eesti noorema põlvkonna fotokunstnik Anu Vahtra oma teostega dialoogi legendaarse arhitekti ja installatsioonikunstniku Gordon Matta-Clarki loominguga. Näituselt omandati sealhulgas Vahtra fotosari „Eemaldamise teel tervikuni“ (2019).
Fotod on valminud seoses näitusega „Gordon Matta-Clark: anarhitekt. Anu Vahtra: eemaldamise teel tervikuni“ (veebruar–juuni 2019; Kumu suur saal; kuraatorid Sergio Bessa, Jessamyn Fiore, Anu Allas). Näituse kujunduse aluseks oli Kumu suure saali eelmise näituse „Vabad hinged“ arhitektuur, millesse Anu Vahtra tegi Matta-Clarki eeskujul vertikaalsed lõiked. Fotod on tehtud enne Matta-Clarki tööde sissetoomist ning näitavad muu hulgas näituse arhitektuuri siseelu. Fotod täiendavad Eesti Kunstimuuseumi kogus teisi Kumu hoonega tegelenud kunstiprojekte (nt Krista Möldri „Toast lahkumata“, 2016) ja nende dokumentatsioone (näitus „Arhiivi ja arhitektuuri vahel“, 2016–2017, Kumu 5. korrus).
Eesti Kunstimuuseumi 100. juubeliaastal aset leidnud ning muuseumi rikkalikke kogusid tutvustavalt näituselt „Avatud kollektsioonid. Sõna saab kunstnik“ (kuraator Eha Komissarov) omandati näiteks teos „Vastumeelne keha“ (2007).
Videos „Vastumeelne keha“ esitab kunstnik Liina Siib Foxy Haze’i nime all küsimusi seksuaalteenuseid pakkuvatele naistele. Kunstnik uurib prostituutide hingeelu tema töövahendite – hääle ja keha kaudu. Seksuaalteenuseid osutavate naiste töö osas valitseb mitmesuguseid ettekujutusi, mida osaliselt toodavad eelarvamused ja meedia. Üheteistkümne naise vastused on väga erinevad: mõni on oma kehaga rohkem rahul, mõni vähem. Talvises Tallinnas üles võetud videos võib näha taksosõitu ühest lõbumajast teise. Teose juurde kuuluvad raamitud lillepildid, mida kunstnik palus prostituutidel intervjueerimise ajal joonistada.
Muuseumi kogusse ei lisandu teoseid kaugeltki mitte ainult näituste järeltuules, vaid ka teadlikult teatud lünki täites. Üks väljakujunenud suundi selles vallas on olnud avalikus ruumis toimunud kunstiaktsioonide dokumentatsioonide omandamine.
1999. aastal loodud Eesti feministliku performance’i-kunsti rühmituse Valie Export Society (VES) asutajateks olid Kadi Estland, Mari Laanemets ja Killu Sukmit. Video „Homomeeter 2“ on rühmituse Tallinnas Balti jaamas läbi viidud aktsiooni dokumentatsioon. Kõnealune performance on üks mitmest Austria kunstnikult Valie Exportilt laenatud performance’i remake’idest (tegemist on viitega kunstniku 1976. aasta aktsioonile „Homo Meter II“). VES-i avalikud aktsioonid on peaaegu ainukesed selle perioodi näited, mis püüdsid täita radikaalfeminismi tühikut Eesti kunstis. Lähtuvalt soovist radikaliseerida soosuhteid, kasutasid rühmituse liikmed kunsti materjalina oma keha. „Homomeeter 2“ tarbeks küpsetasid liikmed leiva, kinnitasid selle enda kõhule ning palusid möödakäijatel sellest terava noaga tükk lõigata. Teose vaataja sattus aktsiooni juhuslikult, samuti oli VES-i liikmete ja tänaval liikunud inimeste vaheline suhtlus üsna ettearvamatu – seega hajutasid VES-i performance’id kunsti ja elu piire. Kõnekas on ka see, kuidas Valie Exporti teos omandas taaslavastades täiesti uusi, kohalikust kontekstist lähtuvaid tähendusi.
Jevgeni Klimovi fotode omandamine on samuti andnud võimaluse täita Eesti 1970.–1980. aastate fotokunsti alaesindatust Eesti Kunstimuuseumi kollektsioonis.
Fotograaf, vabagraafik ja plakatikunstnik Jevgeni Klimov (1946–1996) oli 1975. aastal loodud fotograafide loomingulise ühenduse BEG üks kolmest tuumikliikmest. Rühmituse BEG liikmete (lisaks Klimovile kuulusid algkoosseisu Galina Kuljus ja Boris Telitsõn) fotolavastuslikke võtteid ja eritehnikaid kaasav looming eristus 1970. aastate keskpaigas selgelt toonaste fotoklubide pealiinis tehtust. Klimovi 1976. aastal loodud suurejoonelised lavastuslikud fotod rikastasid märkimisväärselt siinset fotovälja, kaasates meesakte ning ootamatuid võttekohti (näiteks lennuväli). Samuti eksperimenteeris teadlase taustaga Klimov eri tehnikate kombineerimisega. Valik Klimovi teostest on oluline lisandus muuseumikogusse Eesti 1970. aastate teise poole avangardsest ja eksperimentaalsest fotokunstist.
Kumu blogi 