Kumu näituse „Egiptuse hiilgus. Niiluse oru kunst“ ülesehituse perioodil vestles näituse projektijuht Inga Jaagus näituse kuraatori Paolo Marini (Egiptuse Muuseum, Torino) ja kaaskuraatori Jaanika Andersoniga (Tartu Ülikooli muuseum) Vana-Egiptusest ning eesootavast näitusest.
Alustuseks küsiksin, milline on itaallaste suhe Vana-Egiptusega, kuidas Vana-Egiptusesse suhtutakse?
PM: Itaalias on Vana-Egiptuse vastu peamiselt kahesugust huvi. Esimene on populaarkultuuriline. Nii nagu paljud inimesed maailmas, on ka itaallased huvitatud püramiididest, vanade egiptlaste matusekommetest, astronoomiast jne. Teine suund, mida ka mina esindan, on teaduslik, egüptoloogiline lähenemine. Itaalias on väga pikk egüptoloogia traditsioon. Kõige esimene Vana-Egiptust käsitlev loengukursus Euroopas loeti just Itaalias ‒ Pisa Ülikoolis aastal 1826. Kursust luges egüptoloog Ippolito Rosellini, kes töötas koos hieroglüüfid dešifreerinud prantslase Jean-François Champollioniga. Nüüd on meil egüptoloogia õppetoolid, professorid ja uurijad ning erinevad ühingud.
Jaanika, kas Sa oskad täpsustada, milline on eestlaste suhe Vana-Egiptusega?
JA: Loomulikult on sarnasusi, mis puudutab populaarkultuurilist lähenemist. Me vaatame ju telekast samu filme ja saateid. Püramiidid, matmiskombed ja müsteeriumid on meilegi huvipakkuvad. Eestis on aga tõenäoliselt vähem teaduslikku lähenemist. Praegu ei ole meil ühtegi aktiivselt tegutsevat eesti egüptoloogi. Vana-Egiptuse uurimise ja laiema populariseerimisega tegeles järjepidevalt egüptoloog Sergei Stadnikov (1956‒2015) ning meile on jäänud tema pärand: teaduslikud ja ajakirjanduslikud artiklid ning Vana-Egiptuse originaaltekstide tõlked eesti keelde. Varasemast ajast, 19. sajandist on meil Vana-Egiptuse vastu huvi tundnud siin elanud baltisakslased, kelle kaudu jõudsid siia ka mõned muistised.
Egiptuse Muuseumi kogudes Torinos on ligi 40 000 eset – see on üks suuremaid Vana-Egiptuse muististe kollektsioone maailmas. Paolo, kuidas Sa muuseumi kogusid iseloomustaksid?
PM: Jah, meie kogu on suuruselt kolmas kogu maailmas. Kõige suurem kogu asub loomulikult Egiptuse Muuseumis Kairos. Meie kogu tähtsus seisneb selles, et see on väga eriilmeline. Muistiseid hakati sihipäraselt koguma 19. sajandil ja siis asutati ka esimesed muuseumid, mille kogud olid üsna ühetaolised, enamasti hauakambritest pärit esemetega. Meie muuseumi kogudes olevad esemed on aga pärit erinevatest paikadest ja neil on erinev taust. Näiteks pärineb palju esemeid väljakaevamistelt Kuningate oru lähedal asuvast Deir el-Medina käsitööliste külast. Sealt kaevati välja tihe asulavõrgustik, kus leidus palju igapäevaesemeid. Samuti on meil palju papüüruseid, aga mitte ainult matusetekstidega, vaid ka administratiivseid dokumente. Suurde sarkofaagide kollektsiooni ei kuulu ainult leiud Teebast, mis oli oluline keskus Vanas-Egiptuses, vaid ka riigi äärealadelt.
Kui palju Vana-Egiptuse esemeid on Eestis?
JA: Ma arvan, et umbes 100 ning see on üsna juhuslik valik. Mõnes kogus on peamiselt muumiate osised, teises pigem ušebtid. Tartu Ülikooli muuseumis on kaks inimese muumiat.
Milliseid esemeid näeme Kumu näitusel „Egiptuse hiilgus“?
PM: Kumu näituse külastajad on väga õnnelikud, sest mitmed siin eksponeeritud esemetest on publikule näha esmakordselt: tavaliselt on need hoidlates. Mitte sellepärast, et need oleks kuidagi vähemolulised, vaid lihtsalt pidime oma püsinäituse jaoks Torinos tegema mingi valiku, sest ruum on väga piiratud. Suurem osa meie kollektsioonist asub hoidlates. Vahetuvad näitused ja rändavad näitused on võimalus näidata inimestele laiemat valikut esemeid. Kumu näituse jaoks on omakorda tehtud valik lähtuvalt näituse ideest – fookuses on kunst. Näiteks on siia spetsiaalselt valitud mõned Hilis-Egiptuse perioodist pärit väga ilusate kaunistustega sarkofaagid. Samuti mõned peenelt viimistletud kujud, suurepäraselt säilinud muumia jne. Selle näituse esemevaliku puhul on oluline, et inimestel oleks võimalus võrrelda erinevaid stiile ja erinevat tüüpi esemeid.
Jaanika, millised olid Sinu jaoks Kumu näituse esemevaliku juures olulised põhimõtted?
JA: Sarnaselt Paolole pidasin oluliseks esemete mitmekesisust. See tähendab, et esindatud oleksid võimalusel erinevate perioodide esemed, mis võimaldavad näha pika perioodi jooksul toimunud muutusi kunstis. Egiptuse kunst võib näida üsna muutumatuna, kuid tegelikult see pole nii. Teiseks pidasin oluliseks, et oleks esindatud erinevatest materjalidest esemed. See ühelt poolt annab ülevaate kunstnike ja käsitööliste heast tasemest ja oskustest ning teisalt ettekujutuse egiptlasi ümbritsenud looduslike materjalide mitmekesisusest. Kolmandaks soovisin näha näitusel erineva suurusega esemeid. Sageli seostub Egiptus hiiglaslike objektidega nagu püramiidid, üleelusuuruses skulptuurid ja massiivsed kivisarkofaagid. Tegelikult leidub nende pärandis ka imekauneid, peene vormi ja kujundusega tarbeesemeid, ehteid ja amulette ning pronkskujukesi.
Mis on olulisemad teemad, millest Kumu näitus räägib?
PM: Näitusel on erinevad teemasektsioonid, mis selgitavad Vana-Egiptust ja tollaste inimeste mõttemaailma. Samuti seda, kuidas nad elasid: näitusel on väljas hulk igapäevaelu esemeid. Näitus on kui teejuht Vana-Egiptuse maailma. Teisalt on näituse fookus kunstil, kujutamise reeglitel ja kunsti rolli avamisel, sest see oli üpris erinev sellest, kuidas me tänapäeval Euroopa kultuuriruumis kunsti mõistame.
Kunsti kasutati mingi idee või sõnumi edastamiseks. Näiteks selleks, et anda ettekujutus hauatagusest elust või tutvustada erinevaid jumalusi. Seda sai edasi anda vaid läbi kunsti. Seega polnud kunst lihtsalt jäljendav kujutamine, vaid selle kaudu materialiseerusid abstraktsed ideed, maailm, mida muidu näha ei saanud. Vanade egiptlaste jaoks oli jumala kuju päris jumal ning seinal kujutatud stseen teekonnast hauatagusesse ellu võrdväärne päriseluga, justkui see oleks toimunud päriselt. Kui tänapäeva inimene vaatab vanade egiptlaste tehtud esemeid, on need üpris kergesti äratuntavad, sest mõned kujutamise põhimõtted ei muutunud aastatuhandete jooksul üldse. Oluline oli idee edasi andmise järjepidevus ning et see oleks alati äratuntav. Nii nagu näiteks Neitsi Maarjat kujutatakse alati sinise mantliga, oli samamoodi jumal Osiris alati rohelise nahaga.
Lõpetuseks küsin, kas see näitus võiks Eestis tõsta huvi teadusliku Vana-Egiptuse uurimise vastu?
JA: Loodetavasti. Loen Tartus 6.–9. klassidele mõeldud avatud kursust Vana-Egiptusest ja selle vastu on väga suur huvi. Lapsi see teema paelub ning loodan, et nad jõuavad ka Kumu näitusele. Ka Tartu Ülikooli muuseumi muumiakambri vastu, kus meil on kaks muumiat, on suur huvi. Näen, et noored tahavad sellest teemast teada rohkem, kui lihtsalt piirduda „Muumia“ filmi vaatamisega.
PM: Ma olen kindel, et näitusel on selles osas mõju. Minust sai egüptoloog just tänu näitusekülastusele. Ma olin siis 16-aastane ja kooliekskursioonil Firenzes, kus külastasime Egiptuse kunsti näitust, mille nimi oleks tõlkes „Ülev Vana-Egiptuse kunst“. Seal oli väljas palju Amarna perioodist pärit esemeid. See on see ajajärk, millest kirjutab Mika Waltari oma romaanis „Sinuhe, egiptlane“. See oli minu esimene kokkupuude Vana-Egiptuse esemetega ja selle tulemusena otsustasin, et minust saab egüptoloog. Miks ei võiks kellegagi sama juhtuda ka Kumu näitusel?
Kumu blogi 