Kadrioru kunstimuuseumis avati hiljuti näitus „Alati meie kõrval. Kassid ja koerad 16.–19. sajandi kunstis“ (kuraatorid: Anu Allikvee, Tiina-Mall Kreem, Anu Mänd). Kasside ja koerte kõrval on viimastel nädalatel aga vähemalt sama tähtsaks saanud lehmamotiiv. Sellega seoses oleme nüüd ometi leidnud põhjuse viia ellu Kumu praeguse ja endise kuraatori Eha Komissarovi ja Maria-Kristiina Soomre ammune mõttevälgatus virtuaalnäitusest „Lehm kunstis“. Eesti Kunstimuuseumi kogud on väga rikkalikud ja lehmapilte jagub siin igale maitsele. Alustame oma valikut žanri sünniajast 17. sajandist, mil hollandi maalikunstis hakati kujutama maa ja põllumajanduse uhkuseks peetavaid priskeid lehmi. Läbi mõningase kunstiajaloolise rännaku jõuame välja kõige intrigeerivama lehmani, mis asub täies elusuuruses Kumu sisehoovis – selleks on Neeme Külma „Betooni valatud lehm“ aastast 2006.
#kusonlehm #oskalehmaskunstinäha
Kuulus animalist Paulus Potter keskendus oma loomingus põhiliselt lehmade ja härgade kujutamisele. Säärane end kergendav karjaloom tähistas esiajast alates elujõudu ja tervist ning seostus keha sigimisvalmidusega – see on terve loom, kes ei karda pulli, toob ilmale terveid vasikaid ja annab rikkalikult piima.
Hollandi maalikunstnik, graafik ning kuulsa natüürmordimeistri Pieter Claeszi poeg Nicolaes Pietersz Berchem on saanud tuntuks Arkaadia maastike kujutamisega. Tema teostel võib kariloomi näha harmoonilises koosluses loodusega. Kunstniku graafilistes töödes tuleb esile unikaalne päikesevalgus. Antud kompositsiooni keskmes on pissiv lehm – hollandi maalikunsti üks kuulsamaid motiive.
Constant Troyon oli prantsuse maalikunstnik, kes esindas Barbizoni koolkonda ehk realismi poole kalduvat loomingut romantismi perioodil. 1846. aastal sõitis Troyon Madalmaadesse, et omandada oskusi kohalike meistrite käe all ning selle tulemusena hakkasid tema maalidesse ilmuma maastikumotiivid kariloomadega. Lehma peeti Hollandis samuti patriootlikuks sümboliks, kuna piimatööstus oli riigi üks enim raha sissetoov põllumajandusharu.
Paul Raua maalil „Lüps“ on kujutatud idüllilist maaelustseeni, kus taluõel lüpstakse lehma. See on maal, mis kiirgab erilist helgust, sest ei kujuta talutöö rasket osa. Raua teost vaadates tekib kujutluspilt ilusast hommikust taluõuel, kus söögilaual on värske piim, või ja ahjusoe karask. Hoolimata talumaja pisut lagunenud katusest, tajume selle paiga kodust ja hubast atmosfääri.
Paul Burmanit peetakse eesti esimeseks animalistiks, kes jäädvustas meisterlikult loomi ning kelle loomingut tuntakse eelkõige tema hobusemotiivide järgi. Burman õppis Ants Laikmaa ateljeekoolis ning täiendas end Peterburi Kunstiakadeemias ja hiljem läti kunstniku Vilhelms Purvītise juures. Paul Burmanit ja tema venda Karl Burmanit võib meie kultuuriloos pidada huvitavateks näideteks just selle poolest, kuidas toona hääbuva baltisaksa kultuuri esindajad kohanesid ja sulandusid rahvuslikku kunstiellu. Siinse maali esiplaanil näeme karjamaal rohtu söövaid lehma ja lambaid, taamal aga üle taevavõlvi laotuvat vikerkaart.
Graafikameister Eduard Wiiralt õppis Eesti esimeses riiklikus kunstikoolis Pallas. Aastal 1921 asus ta Dresdenist pärit graafikaõppejõu Georg Kindi õpetustest inspireerituna tegelema sügavtrükiga, sealhulgas ofordiga. Wiiralti looming on viljakas, sisaldades hulgaliselt eripalgelisi teoseid, ent lehmamotiivi neilt kuigi sageli ei leia. Siinsel teosel on esiplaanil tagantvaates kujutatud kolme lamavat lehma ning ühtlasi näeme ülal vasakul ja paremal kaht lehma pead. Kunstniku käekirja iseloomustab keerduv joonekäsitlus.
Neeme Külma skulptuur „Betooni valatud lehm“ kujutab endast metallratastel seisvat täisbetoonist valatud ristkülikut. Vormi lihtsus ei luba vaatajal kohe aimata, et tegemist on lehmaga – seda tõendab vaid töö pealkiri. Neeme Külma teose kontseptsioon lähtubki visuaalselt nähtamatu objekti mõttelise olemasolu tunnetamises. Seega jääb õhku ainult küsimus: kas sa usud kunstnikku?
Kumu blogi 