Lisaks 1960. aastate lõpul nii iseseisvalt kui ka Toltsiga kahasse tehtud sürrealistlikele joonistustele on Ando Keskküla ainus varasest perioodist pärit ja siiani säilinud teos „Autoportree (Kaksikportree)“ (1970), mis ehk teatavas mõttes markeerib ka tema otsingute lõppu seljataha jäänud kümnendil ja laseb võib-olla isegi aimata mõni aasta hiljem tulevat pööret hüperrealismi suunas. Tegemist on väga kummalise maaliga. Ka siin mängib Keskküla eri reaalsustega: pilt jaguneb justkui kaheks. Hallil taustal on kujutatud siluetti, millest eraldub juba realistlikult maalitud figuur, kelle ees avaneb maantee, ent kes ometi heidab veel kord pilgu tagasi, vaadates publiku poole tõsisel, võiks isegi öelda, et ängistatud või vähemalt ebakindlal ilmel. Kuigi ta siin kasutab veel popilikke emailvärve, on selline kahestumist või oma kestast väljaastumise kujundit loov maal eksistentsiaalse mõõtme tõttu nii Keskküla varasemat kui ka hilisemat loomingut silmas pidades küllaltki eriline. Keskküla loomingu ainsad autoportreelised kujutised pärinevadki perioodist 1970–1974, mis näib viitavat kui mitte teatavale kriisile, siis vähemasti suuremale eneserefleksioonile ja otsingutele tol perioodil.
Kumu blogi 