„Hingus“ on kahtlemata Ando Keskküla kõige tuntum teos 1990. aastatest. Nagu kunstnik ise ütles, oli selle ühtaegu groteskse ja melanhoolselt poeetilise teose käivitavaks jõuks üks lihtne statistiline infokild: „Aastal 2020 on üle poole Euroopa elanikkonnast üle viiekümne aasta vanad“. (Praeguse seisuga võib öelda, et toonane prognoos oli pisut pessimistlik: Euroopa Liidu elanikkonna keskmine vanus 2020. aastal on eri andmetel 42,6 ja 42,9 vahel, mis on ikkagi päris kõrge.) Kiiresti vananevas Euroopas on aga vanainimese keha representatsioonid peaaegu olematud. Meedias domineerivad enamasti noored, terved ja hüperreaalselt seksikad heteroseksuaalsed kehad, seevastu tegelikult enamuses olevad vanad, lagunevad ja mitteseksuaalsed kehad on sealt peaaegu haihtunud, olematusse kadunud. 1999. aastal polnud ilmselt kuigi palju inimesi, kes oleks mõelnud elanikkonna vananemise üle. Keskküla ise oli toona 49aastane – mõte, et kahekümne aasta pärast on üle poolte inimestest vanemad kui tema sel hetkel, vaevas teda selle teose tegemise ajal tublisti. Mingis mõttes võib öelda, et „Hingus“ oligi tema enda metafoorne autoportree projitseerituna tulevikku, vastus 1970. aasta kõhkleva ja kahtleva, oma teekonna alguses seisva Keskküla „Autoportreele (Kaksikportreele)“, sest 2020. aastal oleks ta olnud enam-vähem sama vana, kui olid tema modellid „Hinguses“.
Kumu blogi 