Üle-eelmise sajandivahetuse Euroopas oli üks meessoole pakutavaid iluideaale dändi, kes keeras selja ühiskondlikele normidele ning andus enese vajaduste rahuldamisele. Tema rõhutatud eneseväljendusvajadus ja stiilsus ilmnevad nii maitsekas rõivastuses kui ka kurioossete asjade lembuses. Baudelaire kirjutab, et ehtsas dändis ilmneb „täiuslik iseloom ning kogu selle maailma hingemehhanismi peen mõistmine”. Teisalt on ta Baudelaire sõnadega „nagu laskuv täht, hiilgav ilma soojuseta ning tulvil melanhooliat”. Ja kui ta isegi tülpinud ei ole, siis ta vähemalt “teeskleb seda”. Dändi on elukunstnik, kes loob endale ise karakteri ja elab sellesse sisse. Oma ajastu kontekstis leidub dändilikus figuuris ka terve hulk jooni, mis haakusid varasemal perioodil naiselikkusega – näiteks ülitundlikkus, tundelisus, graatsilisus ja edevus. Mõistagi seostuvad need feminiseeritud mehe kujutised dekadentsile omase kodanluse provokatsiooniga ehk siis taotlusega kujutada kõike normaalsest ja aktsepteeritust kõrvalekalduvat. Feminiinne või androgüünne on ka Peet Aren oma „Autoportreel” (1920–1924), kus ta kehastab üheaegselt nii modelli kui ka maalikunstnikku. Ta poseerib oma roosa pintsli ja rõhutatult isikupärase soenguga, samal ajal elegantses poosis maalides.
Kumu blogi 