Üks eriolukorra tõttu ära jäänud publikuüritustest oli filmi „Nõukogude hipid” linastus Kumu auditooriumis, mille pidi sisse juhatama filmi autor Terje Toomistu. Kuna nii huvitavat ja värvikat materjali oleks patt jagamata jätta, toome teieni Terje Toomistu loengu tekstiversiooni koos filmi ajutise vaatamisvõimalusega, mis kehtib 31. maini (täpsem juhis teksti lõpus).
Kõigest mõneaastase nihkega jõudis lääneriikide hipiliikumise lainetus Nõukogude Liitu. Noored olid kuulnud ja näinud pilte 1967. aasta armastuse suvest San Franciscos, mis tõi Haight-Ashbury tänavatele kultuurilist utoopiat kogema ligi 100 000 inimest, ja veelgi massiivsemast 1969. aasta Woodstocki muusikafestivalist. Põrandaalustes kanalites levisid Ameerika ja Inglismaa praeguseks kultuslikku staatusesse tõusnud bändide hipiajastut markeerivad plaadid, mida salvestati magnetlintidele ja vahetati melomaanidest sõpradega.
Uue muusika radikaalselt teistsugune „psühhedeelne“ helikeel ja läbi raudse eesriide imbunud visuaalsed killukesed Lääne popkultuurist ärgitasid siinseidki noori juukseid kasvatama, kirevamaid kleite kandma ja meelelisi kogemusi nautima. Esimesed märgid hipidest Nõukogude Eestis ilmnesid 1966.–1967. aastal, kuid tekkinud liikumine, mõttelaad ja esteetiline tunnetus hõlmas mitut põlvkonda ning jättis kustumatu jälje hilisnõukogudeaegsesse kultuuriruumi.
Kuhu sellises sotsiaalkultuurilises taustsüsteemis paigutuks graafik Vello Vinn? Hipiks pole kunstnik end kunagi pidanud. Ent tema töödele iseloomulik mitmetasandilisus, seriaalsus, verbaalse ja visuaalse keele sümbioos ning popilik-psühhedeelne toon tekitab tahes tahtmata küsimusi tema loomingu seostest hipiajastuga. Igatahes toimus Vinna elluastumine kunstnikuna ajal, mil kogu läänemaailma raputas kontrakultuuriline liikumine. 1960. aastatel oli Vinn Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI) üliõpilane ning tema näitustegevuse debüüt graafikuna toimus 1968. aastal.
Ajastu vaim ja Nõukogude võim
Mis aga toimus samal ajal siin? Sulaaegne optimism ja 1960. aastate kultuuriuuendused tekitasid noortes tunde, et ehk on ka Nõukogude režiimi tingimustes võimalik laiendada oma kultuurilise iseolemise ruumi. Mitu selle perioodi kultuuritegelast on nentinud, et vaatamata paljuski iseenesestmõistetavale võimukriitilisele hoiakule, polnud nende teod, välimus või loomingulised ideaalid otseselt režiimi vastu suunatud. Lillelapselikult meelestatud noored ei jaganud selgelt vastandlikku seisukohta ega püüdnud aktiivselt või strateegiliselt võimu kukutada. 1960. aastatel levinud inimnäolise sotsialismi taotlustes ihkasid noored ennekõike loomingulise eneseväljenduse vabaduste laiendamist.
Kuid Praha kevade tuultes sai õige pea selgeks, et nii lihtsalt need asjad Nõukogude Liidus ei käi. Norm oli jäik ja fikseeritud ning igasugune kõrvalekalle sellest tõi sageli kaasa karmid tagajärjed.
Vene ajalehe Komsomolskaja Pravda järgi peeti tol ajal vaimse hälbe märgiks isegi seda, kui inimesel on suurem huvi filosoofiliste süsteemide, religiooni ja kunsti vastu. Normi ei dikteeritud mitte ainult mööda nõukogude võimukoridore ülalt alla: üksteisega moraalitsesid ka tavalised inimesed. Nagu ilmekalt näitab episood dokumentaalfilmist „Nõukogude hipid“1, võib murest murtud lapsevanem, kes ei mõista, miks tema 15-aastane poeg päevast päeva ühte kummalise kõlaga plaati ketrab, saata lapse psühhiaatriahaiglasse ravile. See konkreetne plaat oli biitlite värske „Sgt. Pepper’s Lonely Hearts Club Band“ (1967), üks olulisemaid psühhedeelse roki albumeid, mis levitas nõukogude noorte seas kummalist vibratsiooni2 ning tõmbas veel mitu põlvkonda biitlomaania haardesse. Uus meelilennutav muusika ei loonud ainult võimalust Lääne popkultuuris osalemiseks, vaid sellega kaasnenud tugev afektiseisund sisaldas ka lootustandvat lubadust teistsugusest maailmast.
Ent õige pea muutusid säärased tugevatest emotsioonidest kantud meeleolud poliitiliseks. Nõukogude hipiliikumise süstemaatiline politiseerimine toimus võrdlemisi lühikese aja vältel, aastatel 1970–19713, mil pikajuukselistesse lillelastesse hakati suhtuma kui tõsisesse poliitilisse probleemi. Hipisid nähti Lääne mõjudest mandunud noortena, sotsiaalse parasiitluse ja võõrelemendina, mistõttu rakendati nende peal strateegilisi jälgimis- ja karistusmeetmeid. Nähtuse taltsutamise kulminatsiooniks võib pidada 1971. aasta 1. juunil toimunud sündmust Moskvas, mil KGB vahistas paar tuhat rahumeelsele Vietnami sõja vastasele demonstratsioonile kogunenud noort. See oli esimene nõukogude hipide organiseeritud suurem sotsiaalne manifestatsioon, mis paraku jäi ka ajaloos viimaseks4.
Hipiajastu mõjutuste kaks suunda
Sellise kiire arengu taustal hipide ja hipitsejate5 arvukus vähenes. Nüüd oli küsimus, kas olla hipi või mitte, eksistentsiaalse kaaluga, sest tagasitee „normaalsesse“ nõukogude ellu, mis tähendanuks karjääri, korterit ja teisi hüvesid, oli nüüd juba äärmiselt keeruline kui mitte võimatu.
Ühelt poolt tembeldati hipiliikumine poliitiliseks, mis kutsus esile hipide radikaliseerumise – suurenes alkoholi ja teiste psühhoaktiivsete ainete tarvitamine, senised sotsiaalsed ideaalid jäid aga tagaplaanile. Teisalt toimus hipipõlvkonna „professionaliseerumine“: see seltskond end otseselt hipiks just (või enam) ei pidanud. Samuti ei puudutanud neid järgneva dekaadi jooksul üha tihedama läbikäimise tulemusel kujunenud ja NSV Liidu suurematesse linnadesse hargnenud sistema (süsteem) – hipide tegevusi, infovahetust ja liikumist toetav sotsiaalne võrgustik, mida ka eelmainitud dokumentaalfilmis kirjeldatakse.
Ent saanud õrnas eas ajastu hipilikest ideaalidest, uuest vaimsusest ja psühhedeelse popkultuuri mõjutustest maitse suhu, püüdsid nad nüüd balansseerida oma elu ja loomingulisi ambitsioone ametliku ja mitteametliku kultuuri ning lubatud ja lubamatu piirimail. Pean silmas põlvkonda kunstnikke, heliloojaid, muusikuid, graafikuid ja animatsioonitegijaid, kelle töödes võib tundlikum pilk märgata otseseid hipikultuuri mõjutusi. Need mõjutused olid tavaliselt oskuslikult maskeeritud ja sageli presenteeritud lastele mõeldud raamatuillustratsioonide ja animafilmidena. Mõistagi ei mõeldud toona sellisest käekirjast kui psühhedeelsest. Küll aga võib seda psühhedeelia aspektist näha uushistoritsistlikus vaimus – võttes arvesse nii loodud teoste kui ka nende vastuvõtjate konteksti.
Psühhedeelsed jooned Eesti kultuuriruumis
Minu silmis avaldub siin ka Vello Vinna seos nõukogude hipiliikumisega. Vinn lõpetas ERKI 1968. aastal, mis oli ka Lääneriikide hipiliikumise haripunkt – üle maailma toimusid laialdased sõjavastased protestid ning popkultuuris troonisid Rolling Stones ja The Beatles.
Võtame näiteks Vinna samal aastal valminud ofordi „Vähk“ (1968). Teose keskmes istub lootosepositsioonis ja paljukäeline buda, südamel suur liblikas. Tema pea kohal on midagi, mis assotsieerub lootega – elu lättega. Pilt-pildis-meetodil on vähi kontuuridesse peidetud lilli, roomajaid, rohutirtse, kilpkonni ja kotkaid. Kompositsiooni sügavam tähendus avaldub ilmselt aga just peegelduse kaudu – kaugemal paistavad pea ja käteta vanakreeka skulptuurid, mis oma elutu ilmega tõstavad omakorda esile šamanistlikest ja budistlikest allegooriatest laetud vähikuju elujaatavat kvaliteeti ning erinevust Lääne tsivilisatsiooni väärtussammastest. Kui jätta kõrvale tehniline teostus, mis Vinna tööde puhul on äärmiselt täpne, keerukas ja ajamahukas söövitustehnika, võiks selles ofordis kasutatud tihedalt põimunud sümbolitest tulvil pildikeelt võrrelda psühhedeelse kunsti haruga, mis väljendab hallutsinogeenseid visioone.
Lääne hipiliikumisele sügavat mõju avaldanud psühhedeelikum LSD Nõukogude Liidus aga ei levinud. Küll aga kirjutati mahlakaid artikleid Lääne noorte allakäigust stiilis „LSD – uks hullumeelsusse või paradiisi?“6 veel enne, kui hipinduses poliitilist ohtu nähti. Ilmselt on politiseerimine ka põhjuseks, miks alates umbes 1970. aastast ei leia nõukogudeaegsetes meediaarhiivides hipidega seonduvaid kajastusi, mille tõttu kujunes ka arhiivitöö „Nõukogude hipidega” parajaks proovikiviks.
Kuid need üksikud ametlikus meedias ilmunud kirjutised, althõlma liikunud välismaa ajakirjad, „keelatud sisuga“ samizdatid ja muidugi muusika, mis oma kummalises helikeeles kandis lubadust teistsugusest võimalikust maailmast, jätsid kustumatu jälje ühe põlvkonna kujutlusvõimele. Nendest sisenditest saadud inspiratsioon kanaldati uutesse rokkmuusikavormidesse, mida ilmestavad ansamblid, nagu Keldriline Heli, Suuk, Mess, Psycho, installatsioonikunsti (nt Kaarel Kurismaa lavakujundused ansamblile Mess), animatsiooni (nt Rein Raamatu, Avo Paistiku ja Ando Keskküla tööd), maalikunsti (nt Malle Leisi teosed) või graafikasse, nagu seda on teinud Vello Vinn.
Nõukogude psühhedeelia?
Kuigi psühhedeelse kunsti või muusika keskne idee seisneb tajumuutvate kogemuste esilekutsumises või kajastamises, ei tähenda see muidugi, et niisugused teosed on loodud või neid peaks kogema teatud aineid manustades.
Kui me Vello Vinnaga sel teemal vestlesime7, siis otseseid hipiajastu mõjutusi ta ei tunnistanud. Küll aga nõustus kunstnik ääri-veeri ajastu vaimu kaudsete mõjudega: tal olid teadmised Lääne hipiliikumisest, talle meeldisid biitlid ja ta praktiseeris joogat.
„Ma ei tegelenud selle grupiga (hipidega – T. T.), aga selge see, et olin teadlik ja nende laulud meeldisid. Aga kõik vaated ja kombed ei pruukinud meeldida,“ ütles Vinn. Otsesteks mõjutusteks peab ta ikkagi sürrealismi („ei ole realism“) ja individualismi („ehk mina ise“). Ent ometi sekundeeriksin Kiwale, kes on öelnud, et psühhedeelia võib Vinna loomingu kirjeldamiseks olla kohasem määratlus kui sürrealism8. Samuti on Andreas Trossek nentinud, et sellest perioodist ei leia teist kunstnikku, kes on oma töödesse nii palju popilik-psühhedeelseid mustreid põiminud9. Ka Kumu kunstimuuseumi näituse kuraator Elnara Taidre on märkinud, et erinevalt sürrealismile omastest alateadlikest assotsiatsioonidest iseloomustab Vinna loomingut pigem teadvustatuse taotlus – ootamatute seoste mõtestatud loomine10.
Vinna teeb minu silmis erakordseks just tema eraldatus ja erinevus nii sürrealismist kui ka äratuntava käekirjaga Lääne kultuuriruumi psühhedeelsest visuaalkultuurist. See lubaks ehk Vinna (ja ka mõne teise kunstniku puhul) rääkida koguni iseloomulikust „nõukogude psühhedeeliast“ oma selgelt eristuvas kvaliteedis.
Vinna tööd apelleerivad kahtlemata tajukogemusele. Nendesse peitunud sotsiaalne kriitika väljendub tõe paradigmaatilises nihestatuses, millest aga ei puudu elujaatav optimism, mängulisus ja huumor. Kuid igasugused püüdlused Vinna teoseid kuhugi kunstikeelte piiritlustesse paigutada tunduvad paratamatult käest libisevat, põrkudes Vinna aegumatu ja ainuomase isikupärase keelega – see on Vello Vinn, tema ise.
Dokumentaalfilm „Nõukogude hipid“ viib rännakule läbi Nõukogude Liidu hipiliikumise. Pöörane lillelaste sõit Nõukogude Liidu hipiliikumise jälgedes viib 1970. aastate psühhedeelsesse undergroundi, kus rokkmuusikast joovastunud pikajuukselised noored lõid range režiimi kiuste oma maailma – süsteemi, milles püüeldi rahu ja vabaduse poole.
Vaata filmi „Nõukogude hipid“ (2017) siit
Vaatamiseks logi sisse Vimeo kontoga ning vajuta nupule „Rent“. Tasulise laenutamise asemel saab kuni 31. maini vaadata filmi tasuta, kasutades promokoodi VelloVinn.
_______________________________
1 Dokumentaalfilm „Nõukogude hipid“ („Soviet Hippies“) 2017. Režissöör Terje Toomistu, produtsent Liis Lepik. Kultusfilm (EE), Kinomaton (DE), Moukka Filmi (FI).
2 T. Toomistu, Such a Strange Vibration: Rock Music as the Affective Site of Divergence among the Soviet Estonian Nonconformist Youth. – Res Musica 10, 2018, lk 11–27.
3 Vt pikemalt nõukogude hipide võimudünaamika kohta: T. Toomistu, Nõukogude hipide passiivne protest. – Vikerkaar 10–11, 2018, lk 108–119; https://www.vikerkaar.ee/archives/23742
4 1978. aastal 1. juunil toimus küll umbes 15 inimese osalusel hipide rahudemonstratsioon Peterburis.
5 M. Tasur, Eesti hipid olid rohkem hipitsejad. Intervjuu Hannes Varblasega. – Maaleht, 19.05.2013; http://maaleht.delfi.ee/news/uudised/kultuur/varblane-eesti-hipid-olid-rohkem-hipitsejad.d?id=66129516
6 I. Pappel, LSD – uks hullumeelsusse või paradiisi? – Edasi, 06.06.1968
7 Vestlus Vello Vinnaga 1. märtsil 2017.
8 Kiwa, Vello Vinn aktiveerib alateadvuse ehk puhkus pea peal. – Eesti Ekspress, 19.02.2020; https://ekspress.delfi.ee/areen/vello-vinn-aktiveerib-alateadvuse-ehk-puhkus-pea-peal?id=88917055
9 A. Trossek, Vello Vinn ja bilateraalse sümmeetria printsiip. – Vello Vinn. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum – Kumu kunstimuuseum, 2020, lk 23.
10 E. Taidre, Vello Vinna kujundi(keele)mängud. – Vello Vinn, lk 57
Kumu blogi 