„Põhja-Eesti maastikku“ (1974) peetakse sageli Ando Keskküla esimeseks n-ö küpse perioodi maaliks, sissejuhatuseks hüperrealismi. Tegemist on seniste otsingute kulminatsiooniga: teosega, mis avab tema maalipraktikas uued teemad ja küsimused. Kuigi tegemist on n-ö realistliku vaatega, ei taotle Keskküla siinkohal veel fotolike efektide kujutamist – ta pole maalinud näiteks ukseklaasi tagasipeegeldust või mõnda foto (d)efekti; tema fookus on mujal. Keskküla näitab realistliku maali tasapinnalisust, muutes nähtavaks realismi konventsioonid ja katkestades pilgu liikumise maastiku sügavusse klaasustega, mis sõna otseses mõttes asetavad vaataja illusoorselt tuppa, kust avaneb vaade aknast välja. Aktualiseerub renessansijärgse maalikunsti „aknalisus“ ja tekib arusaamine, et kujutatud tegelikkus ei ole mitte vahetu, vaid vahendatud ja näiline. Kuid samas väljendub teoses ka tema loomingule nii omane piir/vastasseis/ühendus looduse ja tehiskeskkonna vahel.
Kumu blogi 